Thursday, June 8, 2017

Porgand

8. aprillil sündis üks armas kiisupoiss, keda me juba 11. aprillil, 3-päevaselt, vaatamas käisime.
Tal oli palju õdesid-vendi, kokku 6 kassipoega. Otsustasime, et temast saab meie uus pereliige ja jätsime ta emme juurde kosuma. Ei läinudki väga palju aega kui meile teatati, et kiisu juba sööb ise ja käib liivakastis ja et varsti võiksime talle järele minna.
20. mail tõimegi väikese kassipoja endale koju. Ta oli vaevu pooleteise kuune ja esialgu üsna argliku olemisega, aga juba esimese päeva õhtuks oli ta meid kõiki omaks võtnud ja uudistas tähelepanelikult ringi. Viire pani talle nimeks Porgand. Ülejäänud variandid olid Pätu, Antenn, Prügikast ja Post. Antenn oleks päris lahe nimi olnud, aga Porgandil pole ka viga.
Igal juhul hakkas Porgand üsna kiiresti märku andma sellest, kuhu üks või teine asi tema meelest paigutada. Minu esialgu paika sätitud versioonist ei tehtud väga välja, seega otsustasin talle järele anda - paigutasin magamisaseme sinna, kuhu ta pidevalt peitu tahtis pugeda ja liivakasti sinna, kus ta kraapimas käis. Tundus, et meie üksteisemõistmine sujus kenasti.
Mõne aja möödudes, kui ta juba kojas (mille esialgu tema ruumiks teisendasime) ennast mugavalt tundis, tutvustasime talle ka õuerõõme. Algus läks ettevaatlikult ja pikkamisi, aga nüüd jookseb juba kõhklematult peaaegu kogu aias ringi.
Nüüd on see väike tegelane meie juures juba 3 nädalat olnud ja 2-kuuseks saanud. Kosub kenasti ja julgust on ehk rohkemgi kui tarvis, kohati näitab päris kiskjalikke instinkte välja. Loodan, et ta mingi hetk ikka taipab, et seda kätt, mis pai teeb ja süüa annab, ei maksa väga kõvasti hammustada...