Saturday, December 31, 2016

Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.
Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.
Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.
Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

No comments:

Post a Comment