Wednesday, November 2, 2016

Luiged läinud, lumi taga

Sel talvel olin esimest korda ise tunnistajaks, et nii ongi. Kui esmaspäeva hommikul Laurit Pärnusse viisin, nägime esialgu luigeparve taevas ja veidi hiljem tee ääres põllul kogunemas. Ja täna hommikul oli maa lumest täiesti valge.
Ma pole kunagi varem Viiret hommikul nii kiiresti voodist üles saanud kui täna. Lausel "Viire, vaata, lumi on maas!" oli silmapilkne efekt. Pisut hiljem ärkas ka Kaur ja nii nad siis imetlesid kahekesi akna peal seda valget imet.
Loodetavasti jäävad nüüd mõneks ajaks hommikused multikad äratajatena kõrvale ja selle võrra kiiremini saame õue. Seni kuni mina autot puhtaks ja teed vabaks lükkan, saavad nemad talvest täit rõõmu tunda :)
Tõsi küll, Kaur oli seekord hommikul natuke viril, sest ma ei lubanud tal autot ja mängumünte õue kaasa võtta. Aga seda suurem oli tema rõõm õhtul kui Viirele lasteaeda järele läksime. Tükk aega müttasid lasteaia õues ja "puhastasid kõiki asju" enne kui lõpuks autosse ja koduteele saime.
Kui lastel oli lume tulekust lõputult rõõmu, siis maanteel valitses seevastu täielik kaos. Tavalise 90 km/h liikumiskiiruse asemel sõitsime suure osa teest 70-ga (millega tegelikult olin juba ette arvestanud). Lisaks oli meie sõidusuunas üks rekka kraavi sõitnud, mistõttu pidime järgima päästeteenistuse märguandeid ja see tähendas põhiliselt ootamist. Aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski õnnelikult koju. Lapsed olid ainult õnnetud, et õues oli liiga pime, et pikemalt lumega mängima jääda.

No comments:

Post a Comment