Wednesday, November 2, 2016

Käpiku efekt

Vahepeal meeldis Viirele väga üks Käpiku-nimeline raamat. See jutustas taadi metsa kaotatud käpikust, kuhu kõik loomad alates piiksuja hiirekesest lõpetades karu mesikäpaga järjest külma eest varju otsima läksid...
Meie oleme hetkel piiksuja hiirekese faasis. Õues on külm ja lumi maas ja hiired, kes seni laelaudadel krõbistasid, on nüüd jultunult tuppa trüginud. Eile jäi üks keset tuba seisma, vaatas mulle oma suurte silmanööpidega otsa ja vudis siis samamoodi muuseas minema nagu oli tulnudki. Tundus, et ta tunneb end siin nagu kodus. Kohtusime samal päeval veel paar korda. Õhtul ajasime koos lastega teda mööda elamist taga, lõhkudes selle käigus ühe pokaali ja jõudes järeldusele, et edaspidi tuleb kõik vitriinkapis olevad klaasid ja pokaalid enne tarvitamist üle pesta...

Nunnu, kas pole? Igal juhul ma aiman nüüd, kuhu kadusid need kaks ämbritäit tammetõrusid, mis lapsed sügisel tuppa tassisid ja mille kestasid ma aeg-ajalt seinaäärtest leian. See seletab ka kobinat, mis aeg-ajalt õhtuti pea kohalt kostab - justkui mängiks keegi teisel korrusel minikeeglit.

Aga asja juurde tagasi tulles - kuidas nendele tegelastele siis ikkagi selgeks teha, et nad võiksid toast sinna laelaudade vahele tagasi kobida? Või üldse kuskile mujale? Lõks ei aita - sellest jooksevad nad silmagi pilgutamata üle. Vahel laksatab lõks kinni, aga enamasti pääseb hiir enne minema. Labida või ahjuroobi kasutamine on küllalt julm. Kui ikkagi ise oled hiirt koduloomana pidanud, siis lihtsalt käsi ei tõuse sellist veretööd tegema. Ega ilmselt pihta ka ei saaks - nad on küllalt väledad. Eelmisel talvel oli meil kasutusel hiireliim. See on ka natuke julm asi, aga tundub, et tõhusam kui lõks. Kui ise selle liimi sisse astud, on kirumist muidugi küllaga. Proovitud on ka mürki (lihtsalt sellepärast, et majja sisse kolides selle köögikapist leidsime), aga seda enam kasutada ei tahaks. Kahel põhjusel - esiteks, varem või hiljem jõuab see toiduahelasse ja teiseks - kui need hiired siis kusagile laelaudade vahele ära kärvavad, võib laest ühel hetkel väga ebameeldivat laibavedelikku alla tilkuma hakata. See haiseb pärast mahapesemist veel paar nädalat edasi (jällegi eelmise talve kogemus).
Ühesõnaga tuleb jälle midagi välja mõelda ja loota, et hiirtele ei järgne konnad, jänesed, rebased, metssead jne nagu "Käpikus". Mitte et mul loomade vastu midagi oleks, aga kui pean iga kampsunit ja voodikatet enne kasutusele võtmist raputama, et mitte endale hiirt selga või voodisse panna, siis on asi juba natuke üle piiri läinud.

No comments:

Post a Comment