Sunday, November 27, 2016

Kaua tehtud, kaunikene

Lõpuks ometi võin öelda, et meie uus esik/ WC/ duširuum on põhimõtteliselt valmis. Nipet-näpet on küll veel nokitsemist ja esiku osas ka sisustamist, aga sisuliselt võib ehitustööd lõppenuks kuulutada. Ainuke aga on see, et vett ei ole veel sees. Või noh, vetsus põhimõtteliselt on, kui kaevust ämbriga tuua ja loputuskasti valada... Aga see on teine jutt.
Kui nüüd eelmise aasta või ka lammutuseelse perioodiga võrrelda, on muutunud üpris palju. Mäletatavasti lammutasime oma senise eeskoja maatasa ja selle asemele kerkis uus majaosa, umbes sama suur kui enne, aga pisut teise kuju ja põhiplaaniga. Muutsime uste ja akende ning vaheseinte asukohta. Natuke enne-pärast võrdluse pilte:
Põhiplaan
Plaani pildid on küll pärast-enne, sest miskipärast ei õnnestunud mul neid teistpidi kokku panna. Samuti on alumine (ehk siis "enne") joonis tagantjärele mälu järgi tehtud. Ülemine ("pärast") plaan on siin leheküljel kujundatud iseendale visualiseerimiseks ja ehitajatele juhtnööriks. Kahjuks nüüd, umbes pool aastat hiljem ma oma plaani sealt enam ei leidnud. Õnneks oli mujale ka salvestatud. Kiire katsetus näitas, et nad on seal üht-teist muutnud (minu arust ebamugavamaks), aga vähemalt varem oli see üsna lihtne koht, kus sai vastavalt oma soovile tuba kujundada, alustades seinte mõõtudest, jätkates põrandakattematerjali ja lõpetades nagide ja peeglite asukohaga. Muust mööblist ja tehnikast rääkimata.
Algselt oli meil plaanis dušinurk vastu maja seina teha (st plaanil ülemisse nurka, aga kuna vineeri alt tuli väga kena palksein välja, siis keerasime selle osa plaanist tagurpidi, et palki plaadi alla peitma ei peaks. Minu kinnisidee oli miskipärast dušinurk just sellise seinaga eraldada ja dušš ise selle seina just sellisesse kohta panna nagu ta lõpuks sai. Muu paigutuse osas lähtusime sellest, mis kuhu ära mahtus. WC-kraanikauss-pesumasin triot mängisime igat võimalikku ja võimatut pidi läbi, aga lõpuks jäi peale ikka see kõige esimene variant. Nagu tavaliselt.
Valisilme
Avastasin, et uue koja välisilmest mul väga pilte polegi, aga midagi ikka leidsin. Mulle meeldib, et koda on nüüd normaalse kõrgusega (vetsu minnes ei löö pead ära) ja viilkatusega konstruktsioon sobib majaga minu meelest ka päris palju paremini kokku kui see eelmine variant. Talvist võrdluspilti küll pole, aga mis praktilisse poolde puutub, siis kõige ägedam on see, et me ei pea enam katuselt lund lükkama, sest pleki pealt libiseb see oma raskusega ise alla. Peab ainult jälgima, et räästa all ei jalutaks kui katusel mõnes kohas parasjagu rohkem lund on.
Sisevaade

Ülemine pildipaar kõneleb enda eest ilmselt rohkem kui ma ise öelda oskaks. Pildistamise nurk ei ole küll päris sama, aga ilmestab muutust küllalt hästi. Kui WC-pott sai paika juba umbes kaks ja pool nädalat tagasi (siis kui lumi oli veel maas ja me olime vasikavaimustuses, et enam ei pea põõsa all lumehanges kükitamas käima), siis ruumi ehitustolmust puhtaks pesemiseni jõudsin alles eile ja täna sain kappide ja ventilatsiooniavade katete õlitamisega asjale viimase lihvi anda. No tegelikult on veel puudu nagid ja WC-paberi hoidja ja mõni pisiasi veel (vesi näiteks), aga ikkagi hambaid saab juba kraanikausi kohal pesta ja tagumik ei jää enam naks ja naks prill-laua külge kinni... Oleme tulemusega rohkem kui rahul.
Üks ainuke asi, millest natuke kahju on, on see, et nii ilusaid vetsuaknaid kui eelmise talve pakasega, meil ilmselt enam ei ole ega tule. See osa maaelu romantikast on õnneks või kahjuks möödanik. Ilu nõuab ohvreid - ükskõik, mispidi antud juhul vaadata.
Nostalgiline meenutus

Wednesday, November 2, 2016

Luiged läinud, lumi taga

Sel talvel olin esimest korda ise tunnistajaks, et nii ongi. Kui esmaspäeva hommikul Laurit Pärnusse viisin, nägime esialgu luigeparve taevas ja veidi hiljem tee ääres põllul kogunemas. Ja täna hommikul oli maa lumest täiesti valge.
Ma pole kunagi varem Viiret hommikul nii kiiresti voodist üles saanud kui täna. Lausel "Viire, vaata, lumi on maas!" oli silmapilkne efekt. Pisut hiljem ärkas ka Kaur ja nii nad siis imetlesid kahekesi akna peal seda valget imet.
Loodetavasti jäävad nüüd mõneks ajaks hommikused multikad äratajatena kõrvale ja selle võrra kiiremini saame õue. Seni kuni mina autot puhtaks ja teed vabaks lükkan, saavad nemad talvest täit rõõmu tunda :)
Tõsi küll, Kaur oli seekord hommikul natuke viril, sest ma ei lubanud tal autot ja mängumünte õue kaasa võtta. Aga seda suurem oli tema rõõm õhtul kui Viirele lasteaeda järele läksime. Tükk aega müttasid lasteaia õues ja "puhastasid kõiki asju" enne kui lõpuks autosse ja koduteele saime.
Kui lastel oli lume tulekust lõputult rõõmu, siis maanteel valitses seevastu täielik kaos. Tavalise 90 km/h liikumiskiiruse asemel sõitsime suure osa teest 70-ga (millega tegelikult olin juba ette arvestanud). Lisaks oli meie sõidusuunas üks rekka kraavi sõitnud, mistõttu pidime järgima päästeteenistuse märguandeid ja see tähendas põhiliselt ootamist. Aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski õnnelikult koju. Lapsed olid ainult õnnetud, et õues oli liiga pime, et pikemalt lumega mängima jääda.

Käpiku efekt

Vahepeal meeldis Viirele väga üks Käpiku-nimeline raamat. See jutustas taadi metsa kaotatud käpikust, kuhu kõik loomad alates piiksuja hiirekesest lõpetades karu mesikäpaga järjest külma eest varju otsima läksid...
Meie oleme hetkel piiksuja hiirekese faasis. Õues on külm ja lumi maas ja hiired, kes seni laelaudadel krõbistasid, on nüüd jultunult tuppa trüginud. Eile jäi üks keset tuba seisma, vaatas mulle oma suurte silmanööpidega otsa ja vudis siis samamoodi muuseas minema nagu oli tulnudki. Tundus, et ta tunneb end siin nagu kodus. Kohtusime samal päeval veel paar korda. Õhtul ajasime koos lastega teda mööda elamist taga, lõhkudes selle käigus ühe pokaali ja jõudes järeldusele, et edaspidi tuleb kõik vitriinkapis olevad klaasid ja pokaalid enne tarvitamist üle pesta...

Nunnu, kas pole? Igal juhul ma aiman nüüd, kuhu kadusid need kaks ämbritäit tammetõrusid, mis lapsed sügisel tuppa tassisid ja mille kestasid ma aeg-ajalt seinaäärtest leian. See seletab ka kobinat, mis aeg-ajalt õhtuti pea kohalt kostab - justkui mängiks keegi teisel korrusel minikeeglit.

Aga asja juurde tagasi tulles - kuidas nendele tegelastele siis ikkagi selgeks teha, et nad võiksid toast sinna laelaudade vahele tagasi kobida? Või üldse kuskile mujale? Lõks ei aita - sellest jooksevad nad silmagi pilgutamata üle. Vahel laksatab lõks kinni, aga enamasti pääseb hiir enne minema. Labida või ahjuroobi kasutamine on küllalt julm. Kui ikkagi ise oled hiirt koduloomana pidanud, siis lihtsalt käsi ei tõuse sellist veretööd tegema. Ega ilmselt pihta ka ei saaks - nad on küllalt väledad. Eelmisel talvel oli meil kasutusel hiireliim. See on ka natuke julm asi, aga tundub, et tõhusam kui lõks. Kui ise selle liimi sisse astud, on kirumist muidugi küllaga. Proovitud on ka mürki (lihtsalt sellepärast, et majja sisse kolides selle köögikapist leidsime), aga seda enam kasutada ei tahaks. Kahel põhjusel - esiteks, varem või hiljem jõuab see toiduahelasse ja teiseks - kui need hiired siis kusagile laelaudade vahele ära kärvavad, võib laest ühel hetkel väga ebameeldivat laibavedelikku alla tilkuma hakata. See haiseb pärast mahapesemist veel paar nädalat edasi (jällegi eelmise talve kogemus).
Ühesõnaga tuleb jälle midagi välja mõelda ja loota, et hiirtele ei järgne konnad, jänesed, rebased, metssead jne nagu "Käpikus". Mitte et mul loomade vastu midagi oleks, aga kui pean iga kampsunit ja voodikatet enne kasutusele võtmist raputama, et mitte endale hiirt selga või voodisse panna, siis on asi juba natuke üle piiri läinud.