Sunday, September 25, 2016

Ära vanasse kaevu sülita kui uut ei ole

Neljapäeval läksid lõpuks lahti vee- ja kanalisatsioonitööd. Plaani kohaselt pidid töömehed neljapäeva hommikul alustama ja avaldasid lootust, et reede õhtuks saab valmis. Kõlas uskumatult kiiresti kogu selle eelneva ootamise peale. Aga sisetunne ütles mulle juba alguses, et asi nii ilusasti ja ladusalt ei lähe.
Kui tööde teostajad kohale jõudsid, imestasid nad kõigepealt, et meil ei ole veetorusid majast välja toodud. Nemad pidavat nimelt paigaldama kuni välisseinani. Tore. Võtsin ühendust meie ehitustiimi projektijuhiga (ta on meile põhimõtteliselt nagu isiklik ehitusalane nõustaja juba), kes oli nõus kohe kohale tulema ja asja ära klaarima. Veel samaks õhtuks organiseeris ta meile teemantpuurimise, et järgmisel päeval saaks ikkagi torud majja sisse veetud ja ukseesine kraav uuesti kinni aetud.
Minu enese jaoks tekitas hämmingut see, et veetrassimehed justkui eeldasid, et meil peaks torud juba välja viidud olema. See oleks ju eeldanud seda, et meil on maja ees kraav või vähemalt küllaltki sügav auk.
Meenutades vundamenditöid, mil meil koja ümbrus lahti kaevatud oli, ei oleks ma küll ette kujutanud, et kogu selle vahepealse aja (st umbes 2 kuud) oleks meil selline kraav ukse all olnud ja ma oleks pidevalt pidanud jälgima, et väikesed jalapaarid vudinal sinnapoole ajama ei pane.
Aga selle vahejuhtumiga jamad veel ei lõppenud. Kui kopamees kraavi kaevamisega meie puurkaevuni jõudis ja ülejäänud asjapulkade abiga kaevutoru ümber olevat kiviterrassi natuke õgvendada üritas, et pump maapinnast nii palju kõrgemale ei jääks, avastasid nad midagi täiesti ootamatut. Nimelt oli see kaev laotud niisugustest keraamilistest torujuppidest, millest vanasti tehti kanalisatsioonitorustikke.
Vähe sellest, et need olid omavahel kinnitamata, olid need ka teineteise suhtes nihkes, mis sisuliselt tähendas seda, et kaevuvette pääses sisse nii pinnavesi kui ka igasugune sodi. Imestan siiralt, et veeanalüüsid kevadel selle kõige peale täiesti korras olid. Esialgu pakuti meile lahenduseks uue plastiktoru asetamist selle keraamilise toru sisse või ümber, et takistada pinnavee jms kaevuvette sattumist. Minul paluti välja mõtelda, kumb variant parem oleks. Mõlemad tundusid kuidagi kahtlased, sest põhimõtteliselt ma sain küll aru, kuidas see lahendus toimima peaks, aga mul ei olnud selle suhtes erilist usaldust. Polnud ka kedagi selle valdkonna tarka käepärast võtta, kellelt erapooletut nõu küsida.
Selle kõige peale olin ma juba omajagu nördinud. Üritasin midagi mõistlikku välja mõtelda sel ajal kui töömehed kaevutoru mööda allapoole kaevasid ja üritasid neid torujuppe võimalikult palju välja kaevata, et olukorrast selgemat sotti saada. Aga veel enne kui jõudsin otsuse langetada, kas uus toru peaks siis minema vana toru sisse või ümber, jõudsid nad järgmisele šokeerivale järeldusele. Nimelt olid nad küllaltki veendunud, et tegemist ei olegi puurkaevuga, vaid vana salvkaevuga, mille sisse on kogu torudest konstruktsioon laotud ja ümbert ära täidetud. Kui sinnamaani olin ma lihtsalt üle keskmise nördinud, siis see viimane uudis lõi mind päriselt rööpast välja. Sisuliselt tähendas see seda, et meil tuleb teha uus puurkaev. Kui ma oleks seda kõike varem teadnud, oleks saanud nii mõndagi teisiti planeerida ja korraldada. Muuhulgas oleks saanud puurkaevu rajamise kulud hajaasustuse programmi (sellest kirjutasin lähemalt siin) kaudu 2/3 osas katta ja kaevu ka majale lähemale teha, et vähendada veetrassi kaevamise ja materjalide kulusid. Aga nüüd oli meil terve õu üles kaevatud ja kõik ootamatult tekkinud kulud tuleb oma taskust kinni maksta...
Seda kõike oli korraga nii palju, et ma ei osanud enam midagi teha ega mõelda. Kopamees ootas edasisi juhiseid - kas jätta kraav lahti või lükata kinni; kas veetoru koos elektrikaabliga jätta sisse või võtta välja. Palusin hetke mõtlemisaega. Kontakteerusin meie valla hajaasustuse programmi spetsialistiga ning küsisin talt igaks juhuks üle, millised variandid on. Programmi osas oli põhimõtteliselt kaks võimalust: kas jätkata programmis osalemist ja ehitada uus kaev oma ressurssidega või katkestada veeprogrammis osalemine (ei takista kanalisatsiooniprogrammis osalemist), jääda lootma sellele, et järgmisel aastal avatakse voor uuesti ning saame võimaluse uuesti veesüsteemile toetust taotleda - siis juba koos puurkaevuga. Toetuse summat suurendada pole võimalik, sest see on juba kinnitatud jne.
Nutsin natuke patja. Olukord tundus üsna trööstitu. Meie selleaastane ehituseelarve on ammu lõhki. Mul polnud õrna ainugi, kustkohast leida keegi, kes meile võimalikult kiiresti puurkaevu teeb. Nii või naa tuleb see asi ära teha, sest ma ei kujuta ette veel üht aastat ilma dušita... Aga mis ime läbi see kõik võimalik peaks olema? Kogusin end ja läksin õue tagasi. Mingi ime läbi oli Orku tiim jälle kohal ja tegeles asjaga. Järgmisel hetkel sain juba telefoninumbri ja nime, kelle poole pöörduda, et puurkaevuprobleemile lahendus leida. Pidavat olema valmis kohe tulema kui vallas paberid korda aetud. Helistasin siis uuesti valda ja uurisin, kellele ja mis pabereid täpsemalt esitada tuleb. Saatsin kohe ära ka. Nüüd ootame rohelist tuld.
Positiivse poole pealt nii palju, et vähemalt ei pidanud me vana kaevumaja ise ära lammutama - selle töö tegi kopp ilma suurema lisapingutuseta ära.
Ja tuleb välja, et mingit kaevumaja ei pea me ka ehitama, sest kõik külma kartvad osad saab paigutada keldrisse ja pump ise külma ei karda. Abiks seegi.
Igal juhul torud jäeti maasse (kusjuures mul oli mingi väga iganenud ettekujutus veetorudest - et need on suured ja kohmakad torud, millel läbimõõtu vähemalt nii palju, et kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtma ei ulatugi... aga tuli välja, et ainult üks peenike juhe läks koos kaabliga kraavi - vot siis!) ja kraav aeti kinni. Lahti jäi vaid majapoolne ots, et teemantpuurija saaks augud läbi vundamendi puurida ning kaevu poolne ots - ootama uue kaevu puurimist ja veetoru ühendamist.
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis oli mõneski mõttes küllaltki šokeeriv päev - üks ebameeldiv üllatus ajas teist taga. Usun siiski, et lõppkokkuvõttes oli hea, et kõik need asjad välja tulid ja saame endale ikkagi korralikud ja toimivad süsteemid. Aja-, raha- ja närvikulu on eeldatust rohkem, aga halvem variant oleks olnud see, kui oleksime kogu uue süsteemi valedel eeldustel üles ehitanud. Vähemalt saab asi nüüd korda. Ja siinkohal suur tänu ka veefirma meestele. Vabalt oleksid nad võinud oma pumbad ja juhtmed olemasoleva süsteemiga ühendada ja oma töö tehtuks lugeda, aga õnneks viitsisid nad asjasse süveneda ja välja selgitada, missugune on tegelik olukord.

Kuna jutt läks päris pikaks, siis kanalisatsioonitöödest kirjutan järgmine kord.

No comments:

Post a Comment