Wednesday, July 20, 2016

Korsten

Esmaspäeva hommikul sai meie korstnapits uue hingamise :)
Enne
Pärast

Vundamenditööd

Selle nädalaga, mil kodust eemal olin, juhtus ka ehituslainel nii mõndagi. Nimelt võtsid töömehed ette koja vundamendi soojustamise ja avastasid, et mida ei ole, see on vundament. Tähendab, seestpoolt näeb kõik väga ilus ja korrektne välja (ei kaevunud maja alla, meil on seal kelder ja see on seestpoolt tõesti suht kenasti laotud), aga väljastpoolt on see miskipärast tegemata jäetud. Toodi siis kopad ja segumasinad ja muud sõbrad kohale ja asuti tegutsema. Vahepeal nägi meie juurdeehitis välja nagu vallikraaviga kindlus.
Ja see, mida kraavis näha oli, oli vundamendist tõepoolest üsna kaugel:
Veel halvem lugu on see, et kahtluste kohaselt pole ka maja vundament eriti heas seisus. Aga seda hakkame ilmselt järgmisel aastal avastama. Igal juhul tehti nende koppade ja segumasinatega head tööd ja peale väikest abrakadabrat...
... oli meil ilus uus vundament olemas :)

Nädalake eemal

Olin vahepeal nädal aega tööasjus kodust eemal. Ma polegi vist nii kaua eemal olnud pärast seda kui juuni alguses päriselt siia kolisin. Ühest küljest oli see meeldiv, kuigi vastutusrikas vaheldus, teisalt aga tundsin koju tagasi jõudes, et siin on asjad unarusse jäänud. Taipasin, et talumajapidamises ei käi kodust ära olemine päris nii lihtsalt kui linnakorteris. Olgugi, et meil pole loomi, kes ülalpidamist vajaksid, on meil ometi päris suur aed, mis nõuab järjepidevalt tähelepanu. Meie lillepeenrad polnud ka minu lahkudes laitmatud, aga olin jõudumööda ikkagi proovinud neid viisakana hoida, vajadust ja jaksu mööda siit-sealt umbrohtu välja noppides ja äraõitsenud lillede varsi lõigates. Köögiviljapeenra rohimine oli siiski südameasi, et meie kevadisest suurest kaevamisvaevast ka midagi välja tuleks.
Nüüd oli aed nädalaga nii umbe kasvanud, et päris keeruline oli tuvastada, mis kusagil kasvama peaks.
Seega järgmised nädal aega olen üritanud esimesest ehmatusest üle saada ja jõudumööda jälle asjale mingit kuju anda. Alguses tundus ettevõtmine üsna lootusetu, sest ei osanud kusagilt peale hakata. Õnneks oli ema valmis mulle nõu ja jõuga appi tulema. Alustasime väikesest jalutuskäigust, et enne tööle asumist natuke akusid laadida. Tegime ümbruses väikese avastusretke. Naasin teadmisega, et mul on nüüd koht, kust punet ja nõmm-liivateed korjata.
Aias tagasi, oli esimene tulekahju kustutamine köögiviljapeenra rohimine, sest sealt paistsid umbrohust veel ainult herned ja kartulid välja. Olin päris rõõmus kui nägin, et porgandeid on vahepeal ikka natuke tärganud. Kahjuks polnud lavendlist ikka veel märkigi ja basiilikust oli tärganud vaid mõni üksik taimeke. Proovin järgmisel aastal neid ette kasvatada, ehk sujub siis paremini.
Teisena pidasin tähtsaks meile sügavkülma natuke marju korjata, et talvel hea võtta oleks kui millegi värske ja suvise isu peale tuleb. Karpidesse said mustad ja punased sõstrad ning päris palju vaarikaid.
Kolmandaks (ja see etapp kestab veel siiani) oli tarvis lillepeenrad välja päästa. Alustasin kevadel külvatud astritest, jätkasin äraõitsenud pojengide lõikamisega ja täna korrastasin (enam-vähem) majaesist peenart. Avastasin, et üks kena roos, mille olemasolust mul seni polnud vähimatki aimu, on õitsema hakkamas. Aga see on alles algus. Meil on maja ümber nii palju lillepeenraid, et ilmselt jõuab enne august kätte kui mina oma lilled rohitud.
Ka muru oli vahepeal põlvini kasvanud. Võttis vist kolm päeva, enne kui see aias niidetud sai. Kuigi, ei saa salata, et see kõrgeks kasvanud rohi oli ka väga kena kogu oma õiterohkuse ja muu eluga. Siiski on tarbeaias lihtsam liikuda kui ei pea endale läbi naatide rada kahlama. Samuti pelgan rästikuid, kes niidetud murule ehk nii kergelt ei rooma või vähemalt märkab neid seal paremini. Pelgan just Kauri pärast, sest tema jaoks on kõik elav ja liikuv niivõrd elevusttekitav, et ma ei imestaks, kui ta ka rästikul sabast kinni võtaks, et teda lähemalt uurida.
Siiski on meil aia tagumises osas väike nurgake, kust me muru ei niida. Kevadel õitsesid seal metsmaasikad ja sinililled, praegu vohab harilik härghein.
Enne veel kui Lauri niidukiga muru kallale lasin, korjasin talveks natuke käbiheina. Ma pole kunagi käbiheinateed joonud, aga seda kasvas meil nii palju, et oli kahju teda lihtsalt niisama maha niita. Pealegi peaks ta teele ilusa värvi andma. Eks proovin järele.
Mis ravimtaimede korjamisse puutub, siis mul on hirmus kahju, et meie ainus pärn õitses ära sellel ajal kui ma ära olin. Nii väga oleks tahtnud talveks pärnaõisi korjata. Andsin küll kodustele märku, et nad puukesel silma peal hoiaksid, aga seekord läks nii. Loodan, et järgmisel suvel õnnestub. Katsun siis sellel ajal suuremaid ärasõite vältida.
Kui nüüd natuke aia taha ka vaadata, siis tundub mulle, et selle nädalaga on tekkinud palju märke, mis seni on minu jaoks seostunud eelkõige augustikuuga. Pihlakad on põlluservas juba päris punased.
Peale selle lendab herilasi parves ringi, nii et ei saa rahulikult marjugi korjata, samuti täheldasin kaevukaanele langenud kollaseid lehti.
See nüüd küll ei lähe sügiseteemasse, aga lisaks kõigele muule on kõrvahargid meie postkasti hõivanud. Mõni üksik on seal varemgi ringi sibanud, aga siis olen nad sealt välja udinud ja suuremat sagimist pole tekkinud. Nüüd said nad seal kenasti nädal aega järjest koguneda ja sisse elada, mistõttu pidin oma traditsioonilisel keskpäevasel jalutuskäigul postkasti juurde üllatusest istuli kukkuma: postkasti kaant avades leidsin eest mustava sigina-sagina; ma arvan, et kolmekümne ringis võis seal neid tegelasi sees istuda küll. Nüüd olen neid iga päev ikka udimas käinud (olen jah kuri, et ei lase neil rahus elada, aga ma pole käskinud neil postkasti pugeda ja ma ei tahaks alustada ajakirja lugemist kõrvaharkide lehtede vahelt välja raputamisega).
Tänaseks oli olukord natuke parem, arvan, et putukaid oli alles kümmekond. Aga kakanud on nad kamba peale päris eeskujulikult, seega peaks kasti puhastamisega veel tegelema.
Kui nüüd veel tänasest rääkida, siis käisin jälle seal niidul, mille emaga avastasime, ja korjasin natuke veel talveks taimi: nõmm-liivateed, punet, hobumadarat ja teelehte. Kui nõmm-liivatee tõmmist olen varemgi joonud ja punet hakklihatoitudele maitseks peale raputanud, siis pune teetaimena kasutamine on minu jaoks midagi uut, samuti pole ma kunagi madarat ega teelehte sel otstarbel korjanud. Kokku sai sellest kõigest suur ja värviline sülem, mis väga hästi lõhnab.
Mõned pildid niidust:

ja tänase koriluse peategelastest:
Nõmm-liivatee
Harilik pune
Taimi korjates tekkis mõte, et peaks endalegi aeda sellise paiga rajama, kus ravimtaimi kasvatada. See mõte on mul tegelikult juba pikemat aega peas, aga pärast tänast jalutuskäiku hakkas see mu mõtteis juba konkreetsemat kuju võtma.