Thursday, June 23, 2016

Pilk aeda

Ehitustegevuse tõttu on mu aur viimasel ajal läinud kõigele muule, aed on pisut unarusse jäänud. Möödunud nädala lõpus tekkis siiski tunne, et peaks ikkagi seal ka midagi ära tegema. Pojengid olid paduvihmadest poriseks pekstud ja arvestatav osa neist oli juba ära õitsenud. Seega korrastasin natuke meie pojengipeenart. Lõikasin äraõitsenud õied maha ja korjasin mahapudenenud õielehed ära. Püüdsin taimed sättida nii, et õied päris vastu maad ei oleks. Õnneks tegid pojengide ümber kasvavad hostad minu eest päris palju tööd ära.
Kui sügisel vaatasin kogu rohetavat peenardemerd kerge skeptilisusega ja olin üsna veendunud, et kahandan selle aia lillevälju esimesel võimalusel vähemalt poole võrra, siis nüüd, mil olen saanud varakevadest alates järk-järgult avastada, mis meie aias kasvab ja kui hästi on välja timmitud taimede õitsemise rütm, olen hakanud sellesse aukartusega suhtuma. Kuigi nii mõnegi taime paigutaksin teise kohta ümber ja tahaksin aeda ka mingit loogikat, tundub, et vajan kõigepealt natuke aega, et hakata kogu seda süsteemi mõistma. Ma pole just suurem asi iluaednik, aga nii palju olen praeguseks ometi taipama hakanud, et hetkel jääb mul vajaka teadmistest ja kogemustest, mida selle aia oma käe ja parema äranägemise järgi kujundamine nõuab.
Tarbeaiaga olen õnneks pisut rohkem sina peal, kuigi ega sellega mul ka seni rohkem kogemust pole olnud kui viimaste aastate jooksul mõned potis kasvatatud maitsetaimed ja tomatid. Reedel koos emaga köögiviljapeenra poole kiigates tekkis tunne, et nüüd on õige aeg katteloor eemaldada. Kui loor maas, vaatas meile peenralt vastu ühtlane roheline maltsavõsa. Ega meil muud üle jäänud kui hakata tuvastama, mis kuskile istutatud sai. Päästsime umbrohu lämmatavast embusest umbes pooled taimed. Selleks ajaks oli hakanud vihma nii tugevalt sadama, et edasine rohimine tundus mõttetu. Viisin alustatu paar päeva hiljem ise lõpule. Muuhulgas otsisin hernestele pajuvõsast mõned toikad juurde, mis eelnevalt puudu olid jäänud.
Nüüd on herned toestatud ja loota võib, et millalgi saab saaki ka.
Salat, redis ja sibul olid meie üllatuseks juba täiesti kasutusvalmis.
Niisiis kasutasime võimalust päris esimese oma aia värske salati tegemiseks.
Tärkamise poolest kesisema esinemisega olid basiilik, aeduba ja porgand, aga loodetavasti jõuavad nad teistele varsti järele :)

No comments:

Post a Comment