Wednesday, June 29, 2016

Jaanilaupäev

Veebruaris vabariigi aastapäeval tegime esimese ametliku katse lipupäeval lipp lehvima panna. Kuna uus lipuvarras ja vana vardaalus omavahel ei ühildunud, siis katse nurjus. Jaanilaupäeval tegime uue vardaalusega uue katse ja jõudsime sihile. Lipp lehvis rõõmsalt kaks päeva jutti nagu kord ja kohus.
Püüdsime maja ümbritsevatest risuhunnikutest (mida oleme küll jõudumööda üritanud kahandada, aga mis peaks idee poolest olema töömeeste rida) ning poolikust katusest mööda vaadata ja endale sisendada, et just nii ongi kõige pidulikum.
Õige varsti olid ka pidulised kohal ja meie jaanisimman võis alata. See vist oli meie senise maaleksisteerimise suurim pidu. Võib-olla mitte rahvaarvu, aga kindlasti valitseva meeleolu poolest.
Kui nüüd meie esimesest jaanitulest rääkida, siis esialgu ei söandanud me lõkkeasemele väga suurt põlevmaterjali hunnikut püstitada, sest ei osanud arvata, mida ilm toob. Seetõttu nägi meie algne lõkkehakatus veidi hädine välja.
Kui aga selgus, et ilmataat on meid kostitanud igati sobiliku õuepeo- ja lõkketegemisilmaga, sai ära põletatud kogu kevadiste talgute ajal heinamaale tassitud oksarisu ja lisaks ka see osa meie vanast katusest, mille töömehel olid otsustanud lõkkeplatsile tassida.
Tagasivaade kevadise töö tulemusele
Ma ei uskunud, et see on võimalik, aga see hunnik kahanes usinate lõkkemeistrite käe all silmnähtava kiirusega. Tuli sai igati eeskujulik.
Tolleks korraks sai plats puhtaks, aga see ei tähenda, et meil nüüd rohkem lõkkematerjali pole... Nüüd on uus laadung pehkinud katust juba oma järge ootamas. Pisut hirmuäratav oli tegelikult vaadata seda, kui kiiresti sindel tuld võttis ja kui ruttu see materjal tuhaks põles. Ühest küljest oleks kindlasti tore olnud maja algupärane välisilme taastada, aga seda pilti nähes on mul tegelikult väga hea meel, et meie uus katus tulekindlamast materjalist tuleb.
Nüüd kiskus jälle ehitusjutuks ära. Ühesõnaga, oli väga mõnus õhtu, kõhud sai järjekordselt punni söödud ja vägevat jaanituld jätkus hiliste öötundideni. Järgmisel päevalgi olid tuhk ja söed tuleasemel nii kuumad, et seal oleks kannatanud siga küpsetada, kartulitest ja lõkkesaiast rääkimata. Aga head mõtted tulid seekord liiga hilja - ehk järgmine kord läheb selles osas paremini.
Aitäh kõigile, kes õhtu õnnestumisele kaasa aitasid ja meid oma kohaloluga austasid!

Thursday, June 23, 2016

Kojaehitus vol 1

Kojast rääkides jõudsin viimati vist selleni, et kuigipalju betooni sai valatud. Kui see ära oli kuivanud, sadas paar päeva päris korralikult vihma ja meie tulevasse esikusse ja vannituppa tekkis bassein.
Tõstsin elektrijuhtmed nii kuiva kohta kui oskasin ja jäin huviga vaatama, mis edasi saab. Edasi sai täiesti loogiliselt see, et meil hakkas jälle vett tuppa voolama. Helistasin siis ehitusfirmasse ja palusin, et nad midagi ette võtaksid. Küsiti, kas asi kannatab järgmise päevani. No ega ikka ei kannatanud küll. Mul polnud vähimatki tahtmist tervet ööpäeva põrandakaltsuga ukseaugus istuda ja sisse voolavat vett taanduma sundida. Õnneks saadeti mõistliku aja jooksul siiski kaks töömeest, kes mu kaebuse üle vaatasid ja tegid, mis oskasid, et sellist asja rohkem ei juhtuks. Natuke nõme muidugi, et meil selle padukaga vett ka keldrisse jooksis, aga mulle lubati, et keldri saavad nad ka kuivaks. Igal juhul niipea, kui ilm jälle lubas, pandi koja postid püsti ja tõmmati kile üle katuse, et sademete tõttu tekkida võivaid kahjusid minimeerida.
Selle tegevuse käigus esitati mulle palju küsimusi, mille vastuseid pidin kohapeal improviseerima, sest olen ehituse alal suhteliselt võhik ega tulnud selle peale, et oleksin pidanud kõik need asjad juba varem valmis mõtlema. Üks asi siiski oli mul varem valmis mõeldud ja omast arust ka kooskõlastatud: nimelt see, mis mõõdus aknad kojale tulevad. Kui päris alguses panime kirja, et koja aknad tulevad sama suured kui maja omad (samal põhjusel, et polnud sellele enne mõelnud ja nii äkki ei osanud mingit targemat vastust genereerida + puudus ettekujutus sellest, kuidas see kõik hiljem välja nägema hakkab), siis enne kui aknad tellimisele läksid, täpsustasime, et need tulevad siiski poole kitsamad. Ehitajad olid miskipärast aga aru saanud, et koja vannitoa poolne aken tuleb väike ja esikupoolne aken suur. Järgnes pingeline telefonivestlus projektijuhiga, peale mida olin üsna südari äärel, sest ta oli veendunud, et olime kokku leppinud nii nagu tema oli aru saanud ja aknad on juba tellimisel ja tellimust muuta ei saa. Umbes veerand tundi hiljem helistas ta siiski tagasi ja vabandas, et oli valesti aru saanud (elagu elektooniline kirjavahetus oma taasesitatava vormiga!). Milline kergendus. Olin juba vaimusilmas ette kujutanud kui õudne nii suur aken nii väikse juurdeehituse juures välja näeb. Loodan, et selle asjaga on nüüd kõik hästi.
Igal juhul oli väga tore järgmistel päevadel (tulevase) akna kaudu majja siseneda :)
"Akna" kaudu käisime seetõttu, et plaanitava ukse asukoha ees oli jätkuvalt põlvekõrgune betoonirisu hunnik, mis läbipääsu raskendas. Selle koristasime mõni päev tagasi emaga eest ära, sest tundub, et ehitajatel on ehitamisega piisavalt tegemist ja koristamiseni nad eriti ei jõua. Minu arvates oleks muidugi lihtsam tekkinud sodi kohe ära koristada, mitte oodata kuni risuhunnik majakõrguseks kasvab, aga see on vist ainult minu arvamus. Selles mõttes on isegi hästi, et ühel päeval kui katust lammutati, ei näinud ma köögiaknast välja vaadates suurt midagi, aga see hunnik on nüüdseks ära koristatud...
Praeguse seisuga on koja postide vahele kinnitatud tuuletõke ja nüüd on asi juba nii palju ilmet võtnud, et mul hakkab tekkima natuke selgem ettekujutus sellest, mida me õigupoolest tellisime.
Pööningul on ka praegu nii mõnusalt soe ja valge. Peaaegu nagu kasvuhoones, aga natuke teistmoodi.
Varsti (või vähemalt lähema aja jooksul) pannakse katusekate peale ja siis seal enam nii avar pole. Mõtlesin juba, et peaks kohe katuseaknad ka ära tellima, sest valgus annab seal ikka väga palju juurde. Aga siiski jääb see vist kaugemasse tulevikku, sest mul pole veel eriti selget visiooni teise korruse väljaehitamise jaoks ja seega ei tea ma ka täpselt kuhu ja kui palju ja mis mõõtudes need aknad peaksid tulema. Küllap tuleb iga asi omal ajal.

Pilk aeda

Ehitustegevuse tõttu on mu aur viimasel ajal läinud kõigele muule, aed on pisut unarusse jäänud. Möödunud nädala lõpus tekkis siiski tunne, et peaks ikkagi seal ka midagi ära tegema. Pojengid olid paduvihmadest poriseks pekstud ja arvestatav osa neist oli juba ära õitsenud. Seega korrastasin natuke meie pojengipeenart. Lõikasin äraõitsenud õied maha ja korjasin mahapudenenud õielehed ära. Püüdsin taimed sättida nii, et õied päris vastu maad ei oleks. Õnneks tegid pojengide ümber kasvavad hostad minu eest päris palju tööd ära.
Kui sügisel vaatasin kogu rohetavat peenardemerd kerge skeptilisusega ja olin üsna veendunud, et kahandan selle aia lillevälju esimesel võimalusel vähemalt poole võrra, siis nüüd, mil olen saanud varakevadest alates järk-järgult avastada, mis meie aias kasvab ja kui hästi on välja timmitud taimede õitsemise rütm, olen hakanud sellesse aukartusega suhtuma. Kuigi nii mõnegi taime paigutaksin teise kohta ümber ja tahaksin aeda ka mingit loogikat, tundub, et vajan kõigepealt natuke aega, et hakata kogu seda süsteemi mõistma. Ma pole just suurem asi iluaednik, aga nii palju olen praeguseks ometi taipama hakanud, et hetkel jääb mul vajaka teadmistest ja kogemustest, mida selle aia oma käe ja parema äranägemise järgi kujundamine nõuab.
Tarbeaiaga olen õnneks pisut rohkem sina peal, kuigi ega sellega mul ka seni rohkem kogemust pole olnud kui viimaste aastate jooksul mõned potis kasvatatud maitsetaimed ja tomatid. Reedel koos emaga köögiviljapeenra poole kiigates tekkis tunne, et nüüd on õige aeg katteloor eemaldada. Kui loor maas, vaatas meile peenralt vastu ühtlane roheline maltsavõsa. Ega meil muud üle jäänud kui hakata tuvastama, mis kuskile istutatud sai. Päästsime umbrohu lämmatavast embusest umbes pooled taimed. Selleks ajaks oli hakanud vihma nii tugevalt sadama, et edasine rohimine tundus mõttetu. Viisin alustatu paar päeva hiljem ise lõpule. Muuhulgas otsisin hernestele pajuvõsast mõned toikad juurde, mis eelnevalt puudu olid jäänud.
Nüüd on herned toestatud ja loota võib, et millalgi saab saaki ka.
Salat, redis ja sibul olid meie üllatuseks juba täiesti kasutusvalmis.
Niisiis kasutasime võimalust päris esimese oma aia värske salati tegemiseks.
Tärkamise poolest kesisema esinemisega olid basiilik, aeduba ja porgand, aga loodetavasti jõuavad nad teistele varsti järele :)

Tuesday, June 21, 2016

Puhkuse esimene nädal

Viimane tööpäev oli mul tegelikult 2. juunil, aga ametlikult lõppes leping 3. juunil ja 4. olin ka tööasjus ära. Pühapäev läks kojalammutuse lainel, mistõttu võib öelda, et puhkus algaski mul 6. juuniga. Alanud nädala esimesed päevad oli täielik loodusõnnetus.
Esiteks esmaspäev. Ärkasin kell 4 hommikul, sest kurk oli valus ja nina kinni jne, ühesõnaga, magada ei saanud. Peale seda kui lapsed olid ärganud ja hommikusöögi söönud, läksin kaevust vett tooma, et nõusid pesta. Selle ajaga suutsid lapsed mu õue lukustada. Nii ma siis üritasin läbi akna ja ukse ennast kuuldavaks teha ja selgitada Viirele, mida ta tegema peab, et ma uuesti tuppa saaksin. See võttis kõigest 5 minutit. Jäin ootama töömehi, kes samal päeval katuselammutuse ja kojaehitusega pidid alustama. Vahepeal suutis Viire korraldada korraliku võileivadraama, mille üksikasju ma lahkama ei hakka.
Ehitusfirmast tuli ainult üks mees ja selgus, et tööde algus lükkub päeva võrra edasi, sest tellitud materjalid pole kohal. Pidime allkirjastama lepingu ehitustööde teostamise kohta. Saime selle küll koos üle vaadata, aga allkirjastamisest ei tulnud midagi välja, sest tarkvara protesteeris.
Õhtul tuli Elektrilevi elektrik meie mõõtjat plommima ja teatas, et meil on kaitse valesti paigaldatud. Õnneks oli ta nõus asja korda ajama. Muidu ei oleks ta saanud plomme tagasi panna ja sellega oleks omakorda palju jama kaasnenud. Samal ajal helistati ehitusfirmast ja küsiti, kas on okei kui töödega alustatakse kolmapäeval või neljapäeval, sest neil oli tekkinud võimalus mingi kiire töö kusagil ära teha. Lähtudes meie pühapäevasest üleinimlikust pingutusest selle nimel, et meie poolt esmaspäevaks ehitustööde alustamiseks kõik valmis oleks ning asjaolust, et meil on maja ees nüüd täiesti avalikult kahtlane keldriluuk, mille tõttu ei saa ma lapsi hetkekski silmast lasta, avaldasin arvamust, et ei ole okei, kui tööde alustamisega veel viivitatakse. Õnneks võeti mu arvamust arvesse. Elektrik oli vahepeal saanud oma töö ära tehtud. Viskasime veel nalja, et täna ei tohi vist mitte ühtegi asja ette võtta, isegi söögitegemist mitte, sest kõik veab viltu. Elektrik sõitis minema. Hakkasime pliidil toitu soojendama, kuid selgus, et pliidi pistik ei tööta. Tee veel sellise asjaga nalja, eksole. Kutsusin elektriku tagasi. Kontrollis ühendused üle ja sai asja korda.

Teisipäeval ärkasin metsiku kõhuvaluga. Õnneks andis see mõne aja jooksul järele ja suuremaks muretsemiseks polnud põhjust. Töömehed tulid hommikul enne kümmet ja asusid maha sikutama mingeid poste, mis koja lammutusest veel püsti olid jäänud.
Ülejäänud päeva tegelesid nad kojaaluse betooni pealmise kihi mahapuurimisega. Kuna neil oli vaja hiljem katuselammutusest tekkiv sodi kusagile ladustada, pidin kojalammutusest tekkinud prügikotitäied sodi kuuti alla varjule vinnama seniks kuni meil tuleb pähe mõni mõte, kuhu need edasi viia. Kotid olid üsna rasked ja neid oli päris mitu. Võtsin käru appi. See lõppes sellega, et maja juurest kuuri poole sõitsin ehituspraht kärus ja kuuri juurest tagasi lapsed kärus.
Kolmekesi saime lõpuks töö tehtud.
Suur veoauto käis meile vahepeal puitmaterjali toomas ja kündis veits õue üles. Hiljem selgus, et toodi vale materjal. Kauril õnnestus õele hambad põske lüüa ja mul õnnestus ta kõrvast puuk kätte saada.
Ehitusmehed tegid ettevalmistusi betoonivalamiseks.

Kolmapäeval sadas paduvihma. Ehitajad ei tulnud, sest ei olnud hea mõte vihmaga katust lammutada ega betooni valada. Oma üllatuseks sain vee majja kiiremini kui olin loota julgenud, olgugi et päris nii ma seda ette ei kujutanud... Vihmavesi voolas koja vundamendilt lävepaku alt meile kenasti kööki.
Ehitusrindel väga muud ei toimunud. Kui mitte arvestada seda, et Kaur tõmbas õe toas kardinapuu alla. Õhtul tegime sauna ja sain veel oma puugiväljatõmbamisoskusi testida.

Neljapäev oli selgem. Töömehed said betooni ära valada.
Seejärel asusid nad katust lammutama.
Päris põnev oli toas istuda ja vennaga matemaatikat õppida kui pööningule pidevalt maja värisema panevaid prõntsatusi tuli. Lõpuks said nad ühe katusepoolega enam-vähem ühele poole ja panid pööningu kile alla, et võimalikud sademed liiga ei teeks.
Pahna tuli vanast katusekattest omajagu, sest selgus, et see koosnes kolmest kihist: 2 kihti sindlit (vanale sindelkatusele oli uus sindelkatus peale ehitatud) + eterniit (mis oli omakorda kõige peale laotud).

Koristamist jätkub meil vist sügiseni kui mitte kauem. Ja nii kahju kui see ka poleks, ei saa ümber maja vähemalt praegu küll paljajalu käia, sest seal on lisaks muule sodile väga palju roostes naelu.

Reedel sai maja tagumine pool katuse aluskile ja mingil määral ka roovituse.

Laupäeval oli Rapla Melu. Kuna ilm oli halastamatu, oli ka laadalisi (nii kauplejaid kui ostlejaid) vähe ja asi nägi kuidagi nukker välja. Aprillis aset leidnud Märjamaa kevadlaat oli igal juhul asjalikum üritus. Päeva teise poole veetsime sugulastega ning saime selgeks saunaviha tegemise põhitõed.

Pühapäeva kohta mul hetkel midagi erilist ei meenu. Lauri oli tööl ja Viire läks vanaema juurde, seega olin Kauriga kahekesi. Ilmselt tegin süüa ja koristasin tube vms. Ja suvepuhkuse esimene nädal oligi - nagu niuhti - möödas.

Thursday, June 9, 2016

Koja lammutamine vol 2

Eelmise nädala lõpus saime teada, et ehitusfirma saaks katuse lammutamise ja koja ehitamisega alustada esmaspäeval. Meie jaoks tähendas see vajadust koda selleks ajaks maatasa lammutada. Ma ise pidin laupäeval Põlvamaal olema, seega lapsed jäid vanaemade kantseldada ja Lauri sai terve laupäeva üksi lammutamisega tegeleda. Kujutan ette, et lihtne see töö just polnud. Igal juhul pühapäeva ennelõunaks oli pilt selline:

Pühapäevase päeva jooksul tekkis meil piisavalt abiväge, et lammutamine lõpuni viia ja tekkinud sodi sorteerida ja esialgu materjalide kaupa ladustada. Seega, kui kellelgi on suur isu vana kasutatud eterniidi järele, siis meilt saab! :D
Kuna uue juurdeehitise uks tuleb tee poole ja lisaks on ka ehituseks vundamendi ümber natuke ruumi vaja, siis pidime välja kaevama koja ääres kasvavad põõsad ja eest ära rullima aia.
Sellega oli lammutamine lõppenuks kuulutatud ja ehitusbrigaadile tee vaba.

Kuurikoristus

Kuurikoristamise mõtteid olen mõlgutanud juba jupp aega. Ühel päeval võtsingi asja käsile, sest igasugu träni oli seal nii palju, et mingeid mõistlikke asju seal eriti hoiustada ei andnud. See võttis aga omajagu aega, sest meie eelkäija oli kuuridesse ladustanud põhimõtteliselt kõike, mida koguda annab, alustades veekanistritest ja konservipurkidest ning lõpetades vaibatükkide ja juhtmetega.
Alustasin sellest, et tassisin kogu kolu kuurist välja ja püüdsin selle nii hästi-halvasti kui oskasin, ära sorteerida. Veekanistritega oli lihtne, sest meil on külas olemas pakendikogumiskonteiner. Eraldi hunnik tekkis ohtlikele jäätmetele (nt kahtlase sisuga pudelid, kemikaalid, elektroonikajäätmed) ja vanametallile. Seda viimast oli lausa nii palju, et otsustasin võtta vaevaks ja kontakteeruda kohaliku vanametalli kokkuostuga.
Nüüd oleme sellest kaks autotäit ära vedanud. Üsna tülikas ettevõtmine, sest nt tugitoolivedrustus (või mis iganes suured vedrud meil seal vedelesid) võtab nii palju ruumi, et peale selle enam suurt midagi peale ei mahu. Ja neid oli meil kolm tükki (nüüd on üks veel järel). Kui nüüd keegi arvab, et me sellega rikkaks saime, siis nii lihtsalt see ei käi. Säärane kolu (roostes naelad, konservipurgid, plekk, traat, emailkausid jne) läheb kõik ühe nimetaja alla ja kui hästi läheb, siis kohalevedamisele kulunud bensiiniraha saab tagasi. Aga parem ikka kui niisama jäätmejaama viia. Oleme ära viinud ~130 kg vanarauda, aga arvan, et kaks käiku tuleb kindlasti veel teha. Samuti peaks ohtlikud jäätmed jäätmejaama vedama, aga meie jäätmejaam on üsna kehvadel aegadel lahti.
Igal juhul esimene kuuriosa näeb nüüd natuke inimlikum välja. Lauri isegi küsis: "Miks alati, kui naised koristavad, näeb see välja, nagu seal elataks?" :)

Wednesday, June 1, 2016

Hommikumeeleolu

Ühel ööl ärkasin selle peale, et Viire soovis juua. Kui ta oma janu kustutatud sai, ei tulnud mul enam kuidagi und. Siplesin ja vähkresin kuni lõpuks umbes kell pool viis otsustasin, et lähen ja teen tiiru õues. Nii kui ukse avasin, tabasid mu pilku päikesetõusuvärvid ja kõrvu lindude hommikune sädin.
Nii mõnus oli olla nii vara hommikul täiesti üksi õues ja lihtsalt kuulata ja vaadata, mis ümberringi toimub. Jalutasin natuke ka aias ringi ja olin tunnistajaks, kuidas lilled valmistuvad päikest tervitama ja putukad naudivad veel viimaseid hetki kosutavast puhkusest, enne kui algava päeva uutele tegudele asuvad.













Üks teemakohane muusikaline etteaste siia juurde meeleolu loomiseks:

Koja lammutamine vol 1

Samal päeval kui elektrik käis, alustasime ka koja lammutamisega. Niikuinii tuli elektrikapil uks eest ära võtta, et kaablitele jms paremini ligi pääseda. Edasi kangutas Lauri seintest ja laest lahti laudade peale naelutatud vineeri.
Kui seinad erilisi üllatusi ei pakkunud, siis lagi küll. Nimelt sadas sealt alla terve sipelgapesa.
Vahejuhtum selgitas, miks kojas maas olevate esemete alla alati hunnik sipelgaid tekib. Pühkisime võimalikult taktitundeliselt kõik sipelgad kojast kokku ja teisaldasime majast kaugemale.

Lammutamise käigus avastasime, et osad kojas olevad seinad koosnesid ainult papist ja mõni prussilaadne toode oli kinnitamata lihtsalt avatäiteks asetatud...

Aga taaskord saime rõõmustada selle üle, et maja seina poolset koja osa lammutades tuli ikkagi palksein nähtavale. Olime vahepeal tubades tapeeti ja vineeri maha kiskudes juba kahtlema hakanud, kas meil ikka on palkmaja, sest sisemised seinad tundusid olevat üsna juhuslikest laudadest kokku klopsitud.
Nüüd peaks välja mõtlema, kuhu ajutiselt käimla teisaldada. Siis saab lammutustöödega hoogsalt jätkata.