Tuesday, May 24, 2016

Puuriida lugu

Meie puuriida saaga on kestnud juba mitu-mitu nädalat. Algas see aprilli keskel kui mul nädalake puhkust oli. Lauri oli ära saaginud ja lõhkunud päris suure hulga metsast välja veetud puid ja oli tarvis hakata neid riita laduma.
Mõtlesime mis me mõtlesime ja otsustasime siis lõpuks, et proovime need "Kuremäe stiilis" ümmargused puuriidad ära. Ma ei olnud kunagi sellist ladunud. Aga kuna ma ei olnud kunagi ka tavalist puuriita ladunud (vähemalt mitte algusest lõpuni), siis otsustasin, et see ei ole argument. Ümara puuriida kasuks rääkis ka fakt, et see toestab end ise, mistõttu pole vaja muretseda tugipostide vms pärast.
Alustuseks märkisime maha riida kavandatava asukoha ja piirjooned. Seda oli väga mugav teha kahe nööri abil ühendatud pulgaga.
Esimese ringi katsusin laduda koor allapoole, et halud maapinnast võimalikult vähe niiskust sisse võtaksid. Natuke guugeldasin ka seda ettevõtmist ja leidsin kaks erinevate seisukohtadega koolkonda. Ühe loogika järgi tuleks halud laduda koor allapoole, et niiskus saaks halgudest võimalikult kergesti välja aurustuda, teise kohaselt aga koor ülespoole, et vihma korral vesi mööda koort alla saaks joosta ja halgu läbi vettima ei paneks. Teine erinevus koolkondades seisnes selles, kas laduda riit kaldega sisse- või väljapoole. Kuna säärased vastakad seisukohad tekitasid vaid segadust, otsustasin, et hakkan kuskilt otsast lihtsalt laduma ja vaatan, mis välja tuleb. Minu jaoks oli põhiline see, et riit oleks võimalikult kindel, ei logiseks ega vajuks laiali, seega rõhusin pigem halgude omavahelisele klappimisele kui sellele, kuhupoole jääb koor. Kalle tekkis ladumise käigus iseenesest väljapoole. Välimise ringi ladusin, sisse loopisin halge vaba käega, et õhul oleks lihtne igalt poolt läbi pääsega ja puid riidas kuivatada. Ainus loogika, mida ladudes järgisin, oli see, et igas järgnevas ringis peavad halud olema asetatud kasvõi õige pisut sissepoole kui eelmises.
Viire oli väga rahul, et talle selline vahva turnimispaik on tehtud. Samal ajal kui mina välimist ringi ladusin, istus tema keskel ja tegeles oma asjadega.
Ladumine kulges täitsa ladusalt. Isegi nii ladusalt, et ühel hetkel said halud otsa. Aga riit... ei saanudki valmis. Ja nii päris mitu korda: Lauri lõhkus ja saagis, lõhkus ja saagis ja iga kord kui mina uut hunnikut laduma läksin, lootsin, et nüüd äkki saab valmis. Aga ei saanud. Päris lõpuni laotud pole ta ikka veel, lõpust on natuke puudu. Aga nüüd ma vähemalt tean, et vaatamata üpris kompaktsele välimusele mahub sellese riita puid ikkagi omajagu. Kardan, et kui neid sügisel kuuri ümber laduma hakkame, tekib meil puude äramahutamisega raskusi.
Laupäeval saabus meile väike kärutäis puid juurde, mis andis põhjust uue riidaga alustada. Uue riida aluse tegime natuke suurema ja ladusime natuke paekive jm käepärast materjali esimesele kihile alla ka, et võimalikult vähe väärtuslikku kraami kaotsi läheks.
Nüüd on meil hoovis kaks lõpetamata puuriita, aga lootust on, et varsti saavad nad kõigele vaatamata siiski valmis. Kõrgemasse riita saagimiseks natuke materjali veel jätkub ja uude riita peaks ka varsti täiendavaid kärutäisi saabuma.

No comments:

Post a Comment