Friday, April 1, 2016

Lihavõttenädal kodu ja koduümbruse lainel

Lihavõttenädal oli sedapuhku tegutsemist täis. Lõpuks ometi leidsime endale töömehed, kes olid nõus meie mõtted pesuruumi ehitamise osas ära kuulama ja vähemalt esialgu tundusid meie hinnaklassile sobivad. Nädala alguses käisid nad kohapeal asja üle vaatamas ja mõne nädala pärast on meil lootus saada ka täpsem hinnapakkumine.
Veel kasutasime ära kuiva ja ilusat ilma ning vedasime metsakuiva välja. Kuivad oksad on ju iseenesest kerged ja nende hunnikusse kuhjamine tundub olevat lihtne kui lapsemäng, ometigi oli mul pärast pooleteisetunnist võsas ragistamist küllaltki tagasihoidlik kogus oksi kokku veetud.
Siiski sai vähemalt üks osa meie võssakasvanud metsast pisut puhtamaks ning pliidi alla jagus küttepuid ka kaheks kütmise korraks. Oleme tormis murdunud puudest küll jõudumööda ka küttepuid teinud, aga need vajavad veel kõvasti aega tahenemiseks.
Müttasime õues ka koos lastega ringi ning otsisime loomade tegevusjälgi ja kevade märke. Alustuseks leidsime heinamaalt hulganisti metskitsede jälgi ja näritud põõsaid.

Kraavi pealt oli jää juba põhimõtteliselt ära sulanud.
Jäneste jälgi oleme terve talve jooksul näinud, sedapuhku komistasime ridamisi ka nende pabulate otsa. Viire käis ringi ja muudkui hõiskas: "Vaadake, ma leidsin pallikese!"
Õhtu poole käisin tihedamas võsas ragistamas ja ehmatasin kogemata lendu ühe hallikaspruuni potsaka linnu. Hiljem nägin lumel jälgi, mis meenutasid püü omi, seega arvan, et laanepüüga kohtusingi.
Suure reede hommikul otsustasime koos lastega väikese matka ette võtta ja oma valdused üle vaadata. Heinamaa ääres nägime kõigepealt paiselehe pungi, mis mutimullahunniku servast end välja olid ajanud ja nüüd end usinalt päikese poole upitasid.
Siiamaani on mutimullahunnikud mulle tüütustena tundunud, aga tuleb välja, et neist ikkagi on natuke kasu ka. Ülejäänud heinamaa on meil praegu küll nii tihedalt pokusid täis, et nende vahelt ei pääseks muidu vist ükski teine taimehakatis välja kasvama.
Heinamaalt põikasime metsa alla. Veidi aja pärast püüdsid mu pilku kollakaspruunid maisikepikeste välimusega objektid kuuse all.
Tol hetkel polnud mul erilist ettekujutust sellest, millega täpsemalt tegemist on. Selge see, et väljaheited, aga kelle omad? Hiljem üritasin guugeldada ja leidsin, et ilmselt on taaskord tegemist laanepüüga.
Ragistasime võsast välja metsarajale, mis on enam-vähem meie maa piiriks ja ühtäkki avastasime end kellegi söömiskohalt, kelleks tõenäoliselt võis olla okstelt koort noolinud põder.
Sealsamas oli ka üüratu hulk pabulaid, mis metskitse omadest minu arvestuste järgi kõvasti suuremad.
Usku, et tegemist on põdraga, kinnitas võimsate, u 15 cm pikkuste jälgede rida, mida pisut eemal lumel märkasime.
Need pabulahunnikud ja jäljeread ei jäänud ainsateks, mida tol päeval märkasime, seega võib arvata, et põdrad ja metskitsed tunnevad end meie juures koduselt.
Tagasi kodu poole suundudes katsetasime veel paari kraavi jääkatte tugevust.
Kraavide vahelisel lagendikul on ilmselgelt sõraliste mängumaa - ühed jäljeread ajasid teisi taga.

Kokkuvõttes saime valdustele tiiru peale tehtud ja natuke aimu sellest, kellega me koos elame. Oli igati tore avastusretk.

No comments:

Post a Comment