Tuesday, April 12, 2016

Postkastivahetus

Esialgu kujutas meie postkast endast üsna koledat plekist (vms materjalist) karpi, mis oli roheliseks värvitud ja traadiga värava külge kinnitatud. Lisaks kõigele muule oli ta aja jooksul viltu vajunud ja värv koorus. Kui ma teda esimest korda nägin, siis teadsin, et see tuleb ühel heal päeval välja vahetada. Mida rutem, seda parem.
Kuna oli pakilisemaidki töid kui postkasti väljavahetamine, siis algul jäi postkastivahetus lihtsalt mõtteks, mis kusagil kuklas olemas oli ja aeg-ajalt end meelde tuletas. Meil ei käinud ka eriti mingit perioodikat, mistõttu ei tundunud see tol hetkel nii oluline. Kui jõulud peale tulid, siis aga hakkasid jõulukaardid saabuma ja aeg-ajalt juhtusime postiljoniga kokku. Tema tegi siis juttu, et nad ei taha meile väravasse sõita, sest tee on halb. Seni olid nad nõus väravasse sõitma, sest majas elas vanem inimene, kellel oleks olnud tülikas kaugemal posti järel käia. Lubasime asjaga tegeleda.
"Asjaga tegelemine" oli aga aeganõudev, sest erinevatel põhjustel sisaldas see endas kontakteerumist-konsulteerimist nii postkasti valmistajaga kui ka valla- ja maavalitsuse ning naabritega. Selle aja jooksul jõudis postiljon meile veelkord märkuse teha, et nemad meile võib-olla enam posti ei too, kui me postkasti tee otsa ei pane.
Ma saan aru, et neil on kiirem ja mugavam mööda suurt teed sõites lihtsalt korraks auto seisma jätta ja saadetised postkasti poetada kui mööda pinnasteed enasi-tagasi põristada, kuid seaduslikku alust neil tegelikult ei olnud nõuda, et me postkasti asukohta vahetaksime. Omniva kodulehel on kirjas, et asulast väljas tuleb postkast paigaldada kohta, mis on transpordivahendiga ligipääsetav aasta läbi. Sellele tingimusele meie tee vastab. Ainus aeg, millal hästi ligi ei pääse, on talvel suure lumega kui sahk pole veel käinud, aga siis ei pääse ka kusagile mujale, seega pole me selles osas mingi erand.
Loomulikult ei ole meil midagi selle vastu, et natuke kaugemale posti järele jalutada, kuid hämmastav oli see, et postitöötaja arvates võib postkasti lihtsalt niisama teeotsa panna, kuigi tegemist ei ole meile kuuluva maaga.
Ametiasutustest oma küsimustele vastuse saamine kipub aga alati venima. Nii ka seekord. Vallast vastati, et tegemist on riigimaanteega ja peame pöörduma maavalitsuse poole. Maavalitsuses oli aga meile tarvilik asjapulk parasjagu puhkusel, mis pikendas vastuse saamise aega veelgi.
Lõpuks jooksis aga siiski kõik paika. Postkasti saime kätte (suur tänu tegijale hea töö eest!), maavalitsusest saime vastuse ja ka naabrilt nõusoleku oma postkast tema maale paigutada. Pühapäeval kaevasime postkasti lõpuks maasse ja paigas ta oligi.
Nüüd saab meile jälle kirjutada-joonistada nii palju kui süda lustib! :)

Monday, April 11, 2016

Avastused aias

Sel nädalavahetusel oli pisut mahti aias ringi uudistada. Avastasin, et vastupidiselt varasematele kahtlustele kasvab meil aias siiski ka väike punt märtsikellukesi. Lumikellukesi on absoluutselt igal pool, nii aias kui ka aiast väljas, nii peenardes, hekkide all kui ka murus.
Juba mõni aeg tagasi märkasin, et peenardes hakkavad mingid taimed oma punaseid ninasid mulla seest välja pistma. Kahtlustan, et tegemist võib olla pojengidega. Ootame ja vaatame, eks näis, mis neist tuleb.
Järgmiseks avastuseks olid pisikesed valgeõielised taimed, mida ma varem pole üldse tähele pannud. Kui kellelgi on aimu, millega on tegemist, siis kuulan huviga.
Minu suureks rõõmuks kasvavad meil ka krookused. Mulle meeldivd nad eriti siis, kui õied pole veel lahti läinud. Praegu ongi meil suurem osa krookustest nagu valged küünlad muru sees püsti.
 Üks isend oli siiski ka otsustanud juba oma õiepunga lahti teha.
Pisut piilusin ka meie viljapuid ja -põõsaid. Astelpajudel on pungad juba päris suured ja ega teisedki palju maha jää.

Aiast väljas tegutseb meil jätkuvalt hulk metsaelanikke. Lauri on päris mitmel päeval näinud metskitsi maja ümber askeldamas. Aeg-ajalt on näha päris pirakaid jäneseid. Sookurgede häält on juba paar nädalat igapäevaselt kuulda ja nüüd lõpuks nägin neid ka üle meie põllu lendamas. Metsanotsud on jälle käinud heinamaal tuhnimas.
Ma ei suuda vist suve ära oodata. Tahaks juba paikseks jääda, aga juunini tuleb veel Tallinna vahet pendeldada. Õnneks tuleb kohe-kohe puhkus, siis saab (soodsate ilmastikuolude korral) näpud mulda pista.

Tuesday, April 5, 2016

Ta on kohal!

See on nüüd kindel. Kevad on tõesti käes. Ja suvi tuleb kirju. Selles pole mingit kahtlust.
Kirju suve kuulutaja paiselehti noolimas
Siis kui normaalsetel inimestel normaalsetes kohtades lumikellukesed lumest välja piiluma hakkasid, kattis meie aeda veel päris korralik lumekoorik. Tõenäoliselt sellepärast meil kujuneski arvamus, et meie aias lumikellukesi ei leidu. Märtsi lõpus ajasid nad siiski end mulla alt välja ja tõestasid vastupidist. Selleks ajaks olime endale küll juba suuremaid ja uhkemaid lumi- ja märtsikellukesi sebinud, mistõttu sai eriti hästi võrrelda taimekasvu meil ja Tallinnas... Sellised nägid need välja 2. aprillil:
Meie kohalikud lumikellukesed
Vinged linnavurled
Linnast toodud märtsikellukesed
Kusjuures ma hetkel arvan, et kohalikke märtsikellukesi meil ikkagi ei ole, sest ma justkui pole nende lehti aias märganud. Aga mine tea, ehk otsustavad nemadki meile vingerpussi mängida ja näiteks jaanipäeval õitsema hakata...

Sinililled on siiski otsustanud normaalsel ajal õitsema hakata.
Seda, et suvi tuleb kirju, kinnitasid veel kaks koerliblikat, keda pööningu aknal kohtasin. Loodan, et neile õuepäästmisega väga liiga ei teinud. Usun siiski, et väljas päikese käes on nende elukvaliteet märksa parem kui suhteliselt hämaral pööningul, mida valgustab üksainus aken, mida nad talveunest virguma hakkavate kärbestega jagama pidid.
Laupäeva teise poole veetsime metsas. Lauri ja Viire vedasid kuusepakke metsast välja ja meie Kauriga käisime uudistamas, kas metsa all ilmade soojenemine ka midagi huvitavat kaasa on toonud. Oma suureks üllatuseks oli meie esimeseks leiuks kohe metsa servas õitsev näsiniin.

Selle peale vedasin kohe ülejäänud pere ka õitsevaid oksi vaatama ja pidasin Viirele loengu teemal, miks selle taime marju ega muid osi suhu pista ei tohi. Küllap sügisel, kui marjad valmivad, tuleb uuesti meelde tuletada.
Pilku puude poole suunates imestasin, kui palju meil metsa all pihlakaid kasvab. Oma edevate õitega hakkas aga silma sarapuu.
Isasõied
Emasõied
Lõpuks otsisin üles ja vaatasin üle ka meie kukerpuu, mille olin avastanud tol päeval, kui võsa kuivanud okstest puhastasin. Päris pirakas teine - vanemad oksad on päris jämedad ja astlad harulisemad kui harilikult. Mõni eelmise suve mari oli ka veel küljes.

Ootan huviga, mida põnevat lõpuks kätte jõudnud kevad endaga järgmiseks kaasa toob!

Friday, April 1, 2016

Lihavõttenädal kodu ja koduümbruse lainel

Lihavõttenädal oli sedapuhku tegutsemist täis. Lõpuks ometi leidsime endale töömehed, kes olid nõus meie mõtted pesuruumi ehitamise osas ära kuulama ja vähemalt esialgu tundusid meie hinnaklassile sobivad. Nädala alguses käisid nad kohapeal asja üle vaatamas ja mõne nädala pärast on meil lootus saada ka täpsem hinnapakkumine.
Veel kasutasime ära kuiva ja ilusat ilma ning vedasime metsakuiva välja. Kuivad oksad on ju iseenesest kerged ja nende hunnikusse kuhjamine tundub olevat lihtne kui lapsemäng, ometigi oli mul pärast pooleteisetunnist võsas ragistamist küllaltki tagasihoidlik kogus oksi kokku veetud.
Siiski sai vähemalt üks osa meie võssakasvanud metsast pisut puhtamaks ning pliidi alla jagus küttepuid ka kaheks kütmise korraks. Oleme tormis murdunud puudest küll jõudumööda ka küttepuid teinud, aga need vajavad veel kõvasti aega tahenemiseks.
Müttasime õues ka koos lastega ringi ning otsisime loomade tegevusjälgi ja kevade märke. Alustuseks leidsime heinamaalt hulganisti metskitsede jälgi ja näritud põõsaid.

Kraavi pealt oli jää juba põhimõtteliselt ära sulanud.
Jäneste jälgi oleme terve talve jooksul näinud, sedapuhku komistasime ridamisi ka nende pabulate otsa. Viire käis ringi ja muudkui hõiskas: "Vaadake, ma leidsin pallikese!"
Õhtu poole käisin tihedamas võsas ragistamas ja ehmatasin kogemata lendu ühe hallikaspruuni potsaka linnu. Hiljem nägin lumel jälgi, mis meenutasid püü omi, seega arvan, et laanepüüga kohtusingi.
Suure reede hommikul otsustasime koos lastega väikese matka ette võtta ja oma valdused üle vaadata. Heinamaa ääres nägime kõigepealt paiselehe pungi, mis mutimullahunniku servast end välja olid ajanud ja nüüd end usinalt päikese poole upitasid.
Siiamaani on mutimullahunnikud mulle tüütustena tundunud, aga tuleb välja, et neist ikkagi on natuke kasu ka. Ülejäänud heinamaa on meil praegu küll nii tihedalt pokusid täis, et nende vahelt ei pääseks muidu vist ükski teine taimehakatis välja kasvama.
Heinamaalt põikasime metsa alla. Veidi aja pärast püüdsid mu pilku kollakaspruunid maisikepikeste välimusega objektid kuuse all.
Tol hetkel polnud mul erilist ettekujutust sellest, millega täpsemalt tegemist on. Selge see, et väljaheited, aga kelle omad? Hiljem üritasin guugeldada ja leidsin, et ilmselt on taaskord tegemist laanepüüga.
Ragistasime võsast välja metsarajale, mis on enam-vähem meie maa piiriks ja ühtäkki avastasime end kellegi söömiskohalt, kelleks tõenäoliselt võis olla okstelt koort noolinud põder.
Sealsamas oli ka üüratu hulk pabulaid, mis metskitse omadest minu arvestuste järgi kõvasti suuremad.
Usku, et tegemist on põdraga, kinnitas võimsate, u 15 cm pikkuste jälgede rida, mida pisut eemal lumel märkasime.
Need pabulahunnikud ja jäljeread ei jäänud ainsateks, mida tol päeval märkasime, seega võib arvata, et põdrad ja metskitsed tunnevad end meie juures koduselt.
Tagasi kodu poole suundudes katsetasime veel paari kraavi jääkatte tugevust.
Kraavide vahelisel lagendikul on ilmselgelt sõraliste mängumaa - ühed jäljeread ajasid teisi taga.

Kokkuvõttes saime valdustele tiiru peale tehtud ja natuke aimu sellest, kellega me koos elame. Oli igati tore avastusretk.