Monday, March 14, 2016

Valgusest ja märkamisest

Eelmisel nädalavahetusel kui maale sõitsin, astusin bussist välja peaaegu pilkasesse pimedusse. Kaugemal mõni üksik tuli kusagil aknas paistis, aga selleks, et näeksin, kuhu astuda, oli vaja telefon kotist välja õngitseda ja sellega teed valgustada. Sel nädalavahetusel jõudsin täpselt sama bussi peale, aga bussist väljudes oli veel päris valge.
Vahva on näha ja tajuda nii suurt kvalitatiivset muutust kevade poole - linnas askeldades sellised asjad enamasti nii tugevalt silma ei hakka.

Kuna Viire oli haige, veetsin suurema osa nädalavahetusest tema ja Kauriga toas olles. Laupäeval oli aga nii ilus õhtu, et kui Lauri metsast tagasi tuli (enne meid pole selles metsas ammu käidud ja seetõttu on tal seal päris palju rassimist ja küttepuude väljavedamist - tormimurdu jms on omajagu), otsustasin ka väikese tiiru väljas teha. Muuhulgas kiikasin pööningule, et natuke põhjalikumalt vaadata, mida seal leidub. Leidsin päris palju elutegevuse jälgi.

Seal üleval oli kuidagi nii ilus istuda ja loojuvat päikest vaadata, et alla poleks raatsinud tullagi...
Jalutasin siiski veel korraks tiigi äärde. Eelmisel nädalavahetusel sai veel jääle minna, seekord ei näinud mõtet riskida. Päike on päeval juba nii soe, et räästad enam ei tilgu, vaid jooksevad. Ega tiigi jää selles osas teistmoodi ole. Aga väiksemad olendid ei lase end veel sellest häirida :)


Wednesday, March 9, 2016

Kevad tuleb salamahti

Nädalavahetusel otsustasime terve perega kelgutama minna. Kaugele ei tulnud minna - kelgumägi on meil päris kuuri taga. Viire, kes mäe võlusid juba varem proovida oli jõudnud, kilkas uudist kuuldes suurest rõõmust. Kaur oli pisut skeptilisem, aga see oli ka tema esimene kelgumäest allasõit.
Poole kelgutamise pealt avastasin, et meie tiigiäärne pajuvõsa on juba täitsa kevade nägu.
Märja sulailma tõttu kelgurõõme väga kaua nautida ei saanud, aga selle vähesegi ajaga suutsid väikesed tegelased oma energiat piisavalt kulutada ning vajasid pärast tuppa pukseerimist.
Killukese ligihiilivat kevadet võtsime aga tuppa kaasa :)

Tuesday, March 1, 2016

Sulailma lumekoristus

Vabariigi aastapäevale eelnenud nädalavahetusel olid sulailmad. Lund oli selleks ajaks jälle üsna palju maha sadanud. See andis meile innustust viia lumekoristus uuele tasemele. Otsustasime Viirele õues mängimiseks lumemaja ehitada. Alustuseks veeretasime käidavama ja sõidetavama tee peal laiutavast lumest nii suured lumepallid kui jaksasime.
Sättisime pallid üksteise kõrvale
ja kui neid juba piisavalt palju koos oli, asusime pallide vahele jäänud tühimikke täitma, et tuul majast läbi ei puhuks. Viire oli nõu ja jõuga abiks ning tõi kaugemalt kelguga lund juurde, sest maja ümbert oli see juba otsa saanud...
Tema soovide kohaselt varustasime maja uksega, kust majja siseneda ning aknaga, mis lõppkokkuvõttes hakkas hoopis turnimispuu ülesannet täitma. Kuuri all tuhnides leidsime veel midagi vana uksejäänuse sarnast, mis sai osale lumemajast katuseks. Ülejäänu jätsime pealt lahti, et oleks rohkem ronimisruumi.
Maja väljast
Maja seest
Üldiselt võib projekti lugeda kordaläinuks nii seetõttu, et saime üheskoos kvaliteetaega veeta kui ka seetõttu, et meie tegevusel oli lausa kaks käegakatsutavat tulemit: Viire lumemaja ning lumest võrdlemisi puhas õu.
Enne ja pärast
 Loomulikult hakkas juba sama õhtul uuesti lund sadama...

Kuidas me kohaliku raamatukoguga tutvust tegime

Talvevaheaja algust veebruari keskel otsustasime tähistada perepäevaga alevis. Alustasime mänguväljakult. Kui Viire oli saanud seal küllalt rahmeldada ja Kaur oma ennelõunasest unest ärkas, otsustasime raamatukokku sooja minna ja sealse lastenurga üle vaadata. Looduse Omnibussi retkel olime saanud võimaluse sinna sisse piiluda ning tundus, et tegemist on toreda kohaga. Suur oli meie üllatus, kui raamatukoguhoidja Kauri poole vaadates imestusest käsi kokku lõi ja hüüdis: "Sul on ju Uhhuu müts peas!" Esialgu ei taibanud ma päris hästi, miks müts nii palju laineid lõi, hetk hiljem järgnes aga selgitus: Uhhuu on Märjamaa raamatukogu logol olev öökull. Seega olime igas mõttes täiesti õigesse kohta sattunud.
Märjamaa valla raamarukogu lastekogu on väga vahva koht. Seal saab juhtida Muhvi autot,
selle taha kujundatud mugavas nurgakeses rahulikult raamatuid lehitseda või lihtsalt mängida
ning lugemisnurgas uurida kõike põnevat, mida riiulitelt leida on.
Lõpetasime raamatukogukülastuse Viire lugejaks registreerimisega. Ma ei teadnudki, et nii väikesed lapsed võivad juba täieõiguslikult raamatukogu lugejad olla, sh raamatuid koju laenutada - vanemate vastutusel muidugi. Seega igati kordaläinud külastus ja positiivne kogemus. Soovitame soojalt!