Tuesday, February 9, 2016

Tunne oma kodukanti

16. jaanuaril vurasime Märjamaa kiriku juurde, et liituda Looduse Omnibussi retkega. Me pole kunagi ühelgi niisugusel käinud, aga sedapuhku tundus mõistlik ja mugav viis oma kodukandi ajalooga tutvumiseks. Tõsi küll, konkreetne retk oli pühendatud konkreetse aja konkreetsetele sündmustele, mitte piirkonna ajaloole üldiselt, aga algus seegi.
Ilm oli ilus, aga väga külm. Nagu mainitud, alustasime Märjamaa kiriku juurest. Mulle on Märjamaa kirik oma lihtsas ilus alati meeldinud. Nüüd võin seda uhkusega oma kodukirikuks nimetada :)
Koguduse õpetaja rääkis meile kiriku ajaloost ja ka katsumustest, mis väärikal hoonel aegade jooksul läbi on elatud. Muuhulgas valgustas ta meid teadmisega, et Märjamaa nimi ei tule mitte sellest, et siin on märg (kuigi ka selles väites võib tõetera sees olla), vaid on antud hoopis Neitsi Maarja järgi.
Saime teada veel nii mõndagi kirikuarhitektuuri loogikast ja muudest nüanssidest. Näiteks seda, et kiriku peaukse poolsed aknad on väiksemad ja muutuvad altarile kui kiriku kõige pühamale kohale lähenedes suuremaks, luues paralleele jumala ja valguse vahel: mida lähemale jõuad altarile, seda lähemale jõuad jumalale ning valgusele/ valgustatusele. Tänu ilusale ilmale langes meilegi osaks õnn saada osa kaunist valguse- ja värvidemängust.
Järgmise peatuse tegime Märjamaa raamatukogus, kus tutvusime näitusega "110 aastat pöördelistest sündmustest".
Edasi suundusime Haimresse, kus nägime mõisa varemeid ja parki.
Ja juba hakkaski päike loojumise märke näitama. Seda oli tunda nii valguse kahanemisest kui ka õhutemperatuuri langusest.
Seadsin sammud pargi serva poole, et valgust pisut kauem nautida ning mulle avanes imeline vaade loojuva päikese kiirtes lumise põllu kohal helendavale udule.
Jäljerida traktorirööbastes reetis, et ma polnud sel päeval esimene, kes põllule uudistama oli tulnud...

Uduste põldude vahelt võtsime suuna Valgu mõisakoolile.
Pärast hoonega tutvumist võisime rõõmu tunda, et meil on kodus ainult üks ahi, mida kütta ja seegi on poole väiksem nendest, mida Valgu koolis talv läbi köetakse. Kooli küttepuuriidad olid mõistagi muljetavaldavad.

Retke viimaseks sihtkohaks oli Velise, kus alustuseks tegime väikese jalutuskäigu kohalike kultuuriobjektide juurde.
Velise kirik
Kui meile öeldi, et "matk" on umbes kilomeetrine ning kestab tunnikese, ei suutnud ma esialgu ära imestada, mis seal siis nii kaua aega võtab. Üsna pea sai selgeks, et liikumine ei ole selle matka põhieesmärk. Selle asemel tegime hoopis iga mõnesaja meetri järel pausi ning kuulasime igas peatuskohas 10-15 minutit lugu sellest, miks üks või teine koht Velisel oluline on. Iseenesest ju väga hea ja armas mõte ja täitsa huvitav oleks olnud kuulata, aga võttes arvesse seda, et olime päeva jooksul juba omajagu õues viibinud ja miinuskraade oli selleks hetkeks ilmselt juba ~15 tekkinud, ei tundunud see mõte sel hetkel kõige targemana. Jutu kuulamise ajal edasi-tagasi tammumine oluliselt sooja ei andnud ja peas keerles vaid mõte, et varbad külmetavad.
Kui lõpuks 1905. aasta sündmuste mälestuskivi juures küünlad süütasime, oli päike juba silmapiiri taha vajunud.
Jänestestki  (keda Velisel tundus olevat palju) olid põllule vaid jäljeread jäänud.
Mälestuskivi oli matka viimane punkt, kust oli võimalik endale sobivas tempos seltsimaja juurde tagasi pöörduda. Selleks hetkeks olin ma oma varbad nii ära külmetanud, et külmatunnet enam ei tundnudki. Minu ainus mõte oli saada kusagile soojemasse kohta ja oma jäsemed uuesti ellu äratada. Seltsimajas oli siiski ka suhteliselt jahe. Jätsin lahkelt kasutamata võimaluse oma üleriided varna riputada ning seisin ausalt välja teenitud sooja tee järjekorda. Olles selle kätte saanud, siirdusin seltsimaja saali, kus pidi näidatama 10 aastat tagasi valminud näidendi videot ning seejärel algama etendus. Kuna ma oma varbaid ikka veel ei tundnud, siis otsustasin nad saabaste-sokkide seest välja kaevata ja vaadata, mis toimub. Murelikuks tegi mind asjaolu, et tavaliselt tekib külma saanud jäsemetes väga ebamugav ja torkiv tunne, aga minu omad ei olnud ikka veel valutama hakanud. Olid teised täiesti tuimad ja osalt valged, osalt tumepunased. Silme eest hakkasid läbi jooksma pildid mustaks külmunud varvastest ja kõrvus kumisesid kusagilt kuuldud jutud külmavõetud jäsemete amputeerimisest. Kuna kogu mu mõttemaailm tegeles varvaste pärast muretsemisega, siis näidendi videost ma palju ei mäleta. Ka osa etendusest läks kaduma. Üldjoontes rääkis etendus samadest inimestest ja nende lugudest, mida matka jooksul juba kuulnud olime, seega kahe asja peale kokku sai pilt ikkagi piisavalt selgeks. Etendusest oli arvatavasti umbes pool juba läbi kui pika hõõrumise, masseerimise ja soojendamise peale varbad jälle vaikselt elumärke ilmutama hakkasid. See tõi endaga kaasa nii suure pingelanguse, et teise poole etendusest võitlesin endaga, et mitte tooli peal tukkuma jääda.

Pärast etenduse lõppu sõidutas buss meid Märjamaa kiriku juurde tagasi. Selja taha oli jäänud mitmeski mõttes elamusterohke päev. Varbad jäid sedapuhku alles. Lõpp hea, kõik hea.

No comments:

Post a Comment