Thursday, February 11, 2016

Meenutus lähiminevikust

Avastasin eelmise aasta pilte läbi vaadates, et täpselt 10 kuud tagasi käisime Lauriga Maale elama! messil. Läksimegi selle mõttega, et uurime, kuhu oleks tore elama minna. Kõikides toredates tegevustes osalemise ja mitmete kontaktide loomise kõrval oli meil võimalik end ka proovile panna nn maaelu testiga. Test seisnes selles, et tuli välja valida meelepärased seemned, külvata need mulda ja tõestada, et taimed ka kasvama hakkavad.
Tõestuseks tuli jaanipäevaks taimedest foto saata. Saatsimegi. Mingit tagasisidet sealt küll ei tulnud, aga ega see meid ei heidutanudki. Rõõmustasime hoopis oma agarate tomatitaimede üle, mis kahe nädalaga olid oma võrsed kenasti välja ajanud
... ning jaanipäevaks juba suured ja tublid õitsejad olid.
Augusti alguses hakkasid nii kollased kui ka punased tomatid üksteise võidu valmis saama

ning õige pea võisime lasta neil hea maitsta :)
Seega, testiga tulime edukalt toime. Ja nüüd, 10 kuud hiljem pean tõdema, et prohvetlikud sõnad külvitopsikul on tegelikkuseks saanud...

Tuesday, February 9, 2016

Suur sula maal ja linnas

Veel enne jaanuari lõppu jõudis kätte suur sula. Meie tohututest lumehangedest oli suhteliselt vähe järele jäänud, kuigi maapinnal esines veel ka suhteliselt suuri valgeid laike. Vesi meie tiigis oli jälle olekut vahetanud ja uisutamisest seal sel talvel tõenäoliselt enam midagi välja ei tule.
Lauri ja Kaur tulid mind ja Viiret linna tooma, et saaksime alanud nädalal taas viksilt ja viisakalt oma töö- ja lasteaiakohuseid täita. Tallinna kesklinna jõudes avastasime, et oleme talve võlumaa kevadisemast versioonist sattunud sopa ja pori Veneetsiasse. Maja kõrval laiutas nii suur porilomp, mis ulatus üle kogu sõidutee. Samuti oli osa maja nurgast lintidega ümber piiratud (ilmselt katuselt variseda võiva jää ja lume tõttu), mistõttu tuli meil hoovist tuppa jõudmiseks päris suur ring teha.
Mis hoovi puutub, siis autost väljudes nägin niisugust vaatepilti:
Hiljem hoovi tagasi minnes selgus, et ka seal on vahepeal sulaks läinud:
Kusjuures maal ei ole meil viimasel ajal hiirtega eriti probleeme olnud. Mõni aeg-ajalt jääb kojas lõksu, aga sellist krabistamist lae ja seinte vahel nagu sügisel, enam ei ole. Lauri hirmutab neid vahepeal muusikaga ka: keerab korra päevas muusikakeskuse häälenupu põhja ja hiired muudkui põgenevad tekkinud vibratsiooni eest. Ühel päeval aknast välja vaadates nägin hiire jäljerida, mis läks majast eemale ja tuli maja juurde tagasi. Siiamaani pole välja mõelnud, kas ta kõigepealt tuli ja siis läks või vastupidi... Igal juhul tundub, et meie peletussüsteemid toimivad üsna edukalt.

Aga maal elamise juures on suureks plussiks endiselt see, et keskkond on palju puhtam kui linnas. Ja see ei ole üldsegi mitte ainult sõnakõlks. Kui Viire teeb maal õues lumememme või laseb künkast kõhuli alla, siis lumi, millega ta mängib, on säravvalge. Linnas nägin kortermaja hoovis lumega mängivaid lapsi. Või vähemalt sellega, mis lumest alles oli jäänud:
Pisut hirmus hakkas.

Katsumused jätkuvad

Lund jätkus endiselt kõikjale.

Sellest lähtuvalt otsustasime Lauri ja Kauri sünnipäeva korraldada lumetalgutena. Enne töö, siis lõbu. Nii saidki poisid kuuri ja sauna katused lumest puhtaks lükatud selle ajaga kui tüdrukud toas süüa tegid. Veetsime üheskoos mõnusa õhtu. Järgmisel päeval hakkasid juba päeva esimeses pooles pihta elektrikatkestused. Valges ei olnud see probleemiks ja enne päris pimeda tulekut pidavat elektriühendus taastuma.
Vahepeal läks Lauri rahvast Raplasse bussi peale viima, aga veel enne maantee peale jõudmist mängis jääs külavahetee neile vingerpussi ning lennutas kogu kamba põllule. Õnneks pääsesid kõik ehmatusega ning ühisel jõul saadi auto tee peale tagasi. Vahejuhtumist tulenevalt jõudsid kaaslased küll bussi asemel hoopis rongi peale...
Õhtul läks elekter taas ära. Nüüd oli juba päris pime. Eesti Energia teatel ei pidavat nende valgus meieni enne jõudma kui alles kell üks öösel. Mis seal siis ikka. Pisut häiriv oli vaid see, et hetkel kui toad pimedaks jäid, oli mul parajasti nõude pesemine pooleli ja  nii ma siis istusin seebiste kätega pesukausi taga kottpimedas ja üritasin kobamisi külma- ja kuumaveekopsikust söögiriistade loputamiseks paraja temperatuuriga vett kätte saada.
Lapsed, kes esimesest ehmatusest üle olid saanud, tundsid pärast küünalde põlema panemist uuest olukorrast suurt rõõmu. Kaur piilus mind naerdes tooli vahelt
ning Viire, kes oli mu kotist M&M'si paki leidnud, käis pärast iga kommi võtmist küünlavalgel vaatamas, mis värvi maiustuse ta seekord kätte sai.

Tõsine tööpäev

Pärast ehmatavat kogemust Velisel suhtusin järgmisel päeval õuesviibimisse ettevaatusega. Siiski tuli hakata lumeuputuse tagajärgi likvideerima, sest kiskus sulale. Leppisime kokku, et Lauri päästab maja katuse raske koorma alt välja ning mina toimetan maja, sauna ja kuuride vahele jääva alaga.

Lumi ulatus kõikjal põlvini või üle selle. Enam-vähem normaalselt sai liikuda vaid traktorijälgedes, mis tekkisid siis, kui sahk end platsi peal ümber pööras.

Mis siis muud kui - tegutsema!
Lumega ringi rahmeldades aeg lausa lendas ja mõnus soe oli ka. Isegi palav hakkas lõpuks. Aga tükk tööd sai tehtud.

Enne:
Ja pärast:

Olime oma saavutusega täitsa rahul. Siis saabus õhtu...
... ja lumesadu algas taas.


Tunne oma kodukanti

16. jaanuaril vurasime Märjamaa kiriku juurde, et liituda Looduse Omnibussi retkega. Me pole kunagi ühelgi niisugusel käinud, aga sedapuhku tundus mõistlik ja mugav viis oma kodukandi ajalooga tutvumiseks. Tõsi küll, konkreetne retk oli pühendatud konkreetse aja konkreetsetele sündmustele, mitte piirkonna ajaloole üldiselt, aga algus seegi.
Ilm oli ilus, aga väga külm. Nagu mainitud, alustasime Märjamaa kiriku juurest. Mulle on Märjamaa kirik oma lihtsas ilus alati meeldinud. Nüüd võin seda uhkusega oma kodukirikuks nimetada :)
Koguduse õpetaja rääkis meile kiriku ajaloost ja ka katsumustest, mis väärikal hoonel aegade jooksul läbi on elatud. Muuhulgas valgustas ta meid teadmisega, et Märjamaa nimi ei tule mitte sellest, et siin on märg (kuigi ka selles väites võib tõetera sees olla), vaid on antud hoopis Neitsi Maarja järgi.
Saime teada veel nii mõndagi kirikuarhitektuuri loogikast ja muudest nüanssidest. Näiteks seda, et kiriku peaukse poolsed aknad on väiksemad ja muutuvad altarile kui kiriku kõige pühamale kohale lähenedes suuremaks, luues paralleele jumala ja valguse vahel: mida lähemale jõuad altarile, seda lähemale jõuad jumalale ning valgusele/ valgustatusele. Tänu ilusale ilmale langes meilegi osaks õnn saada osa kaunist valguse- ja värvidemängust.
Järgmise peatuse tegime Märjamaa raamatukogus, kus tutvusime näitusega "110 aastat pöördelistest sündmustest".
Edasi suundusime Haimresse, kus nägime mõisa varemeid ja parki.
Ja juba hakkaski päike loojumise märke näitama. Seda oli tunda nii valguse kahanemisest kui ka õhutemperatuuri langusest.
Seadsin sammud pargi serva poole, et valgust pisut kauem nautida ning mulle avanes imeline vaade loojuva päikese kiirtes lumise põllu kohal helendavale udule.
Jäljerida traktorirööbastes reetis, et ma polnud sel päeval esimene, kes põllule uudistama oli tulnud...

Uduste põldude vahelt võtsime suuna Valgu mõisakoolile.
Pärast hoonega tutvumist võisime rõõmu tunda, et meil on kodus ainult üks ahi, mida kütta ja seegi on poole väiksem nendest, mida Valgu koolis talv läbi köetakse. Kooli küttepuuriidad olid mõistagi muljetavaldavad.

Retke viimaseks sihtkohaks oli Velise, kus alustuseks tegime väikese jalutuskäigu kohalike kultuuriobjektide juurde.
Velise kirik
Kui meile öeldi, et "matk" on umbes kilomeetrine ning kestab tunnikese, ei suutnud ma esialgu ära imestada, mis seal siis nii kaua aega võtab. Üsna pea sai selgeks, et liikumine ei ole selle matka põhieesmärk. Selle asemel tegime hoopis iga mõnesaja meetri järel pausi ning kuulasime igas peatuskohas 10-15 minutit lugu sellest, miks üks või teine koht Velisel oluline on. Iseenesest ju väga hea ja armas mõte ja täitsa huvitav oleks olnud kuulata, aga võttes arvesse seda, et olime päeva jooksul juba omajagu õues viibinud ja miinuskraade oli selleks hetkeks ilmselt juba ~15 tekkinud, ei tundunud see mõte sel hetkel kõige targemana. Jutu kuulamise ajal edasi-tagasi tammumine oluliselt sooja ei andnud ja peas keerles vaid mõte, et varbad külmetavad.
Kui lõpuks 1905. aasta sündmuste mälestuskivi juures küünlad süütasime, oli päike juba silmapiiri taha vajunud.
Jänestestki  (keda Velisel tundus olevat palju) olid põllule vaid jäljeread jäänud.
Mälestuskivi oli matka viimane punkt, kust oli võimalik endale sobivas tempos seltsimaja juurde tagasi pöörduda. Selleks hetkeks olin ma oma varbad nii ära külmetanud, et külmatunnet enam ei tundnudki. Minu ainus mõte oli saada kusagile soojemasse kohta ja oma jäsemed uuesti ellu äratada. Seltsimajas oli siiski ka suhteliselt jahe. Jätsin lahkelt kasutamata võimaluse oma üleriided varna riputada ning seisin ausalt välja teenitud sooja tee järjekorda. Olles selle kätte saanud, siirdusin seltsimaja saali, kus pidi näidatama 10 aastat tagasi valminud näidendi videot ning seejärel algama etendus. Kuna ma oma varbaid ikka veel ei tundnud, siis otsustasin nad saabaste-sokkide seest välja kaevata ja vaadata, mis toimub. Murelikuks tegi mind asjaolu, et tavaliselt tekib külma saanud jäsemetes väga ebamugav ja torkiv tunne, aga minu omad ei olnud ikka veel valutama hakanud. Olid teised täiesti tuimad ja osalt valged, osalt tumepunased. Silme eest hakkasid läbi jooksma pildid mustaks külmunud varvastest ja kõrvus kumisesid kusagilt kuuldud jutud külmavõetud jäsemete amputeerimisest. Kuna kogu mu mõttemaailm tegeles varvaste pärast muretsemisega, siis näidendi videost ma palju ei mäleta. Ka osa etendusest läks kaduma. Üldjoontes rääkis etendus samadest inimestest ja nende lugudest, mida matka jooksul juba kuulnud olime, seega kahe asja peale kokku sai pilt ikkagi piisavalt selgeks. Etendusest oli arvatavasti umbes pool juba läbi kui pika hõõrumise, masseerimise ja soojendamise peale varbad jälle vaikselt elumärke ilmutama hakkasid. See tõi endaga kaasa nii suure pingelanguse, et teise poole etendusest võitlesin endaga, et mitte tooli peal tukkuma jääda.

Pärast etenduse lõppu sõidutas buss meid Märjamaa kiriku juurde tagasi. Selja taha oli jäänud mitmeski mõttes elamusterohke päev. Varbad jäid sedapuhku alles. Lõpp hea, kõik hea.