Friday, January 22, 2016

Jõuluootusest aastavahetuseni

Kui sügisesel ajal saime oma uues kodus viibida vaid üksikutel nädalavahetustel, siis niipea kui jõuluvaheaeg algas, kolisime rõõmuga terve perega sisse. Jälgisime põnevusega, milliseid muutuseid iga uus päev nii õues kui toas toob ja kohanesime vastavalt.
Enne jõule käisime metsast kuuske toomas. Ühest küljest oli kahju noort puud niimoodi hukule määrata, aga samas kasvas ta kolme liigikaaslasega nii tihedas pundis, et neist kõigist ei oleks niikuinii korralikku puud kasvanud. Samuti on kuuse tuppa toomine olnud minu jaoks alati osa jõulutraditsioonist, mida tahaksin jätkata vähemalt nii kaua kui meil veel akna taga statsionaarset jõulupuud ei kasva. Lohutasin end ka sellega, et esimesel võimalusel on meil nagunii plaanis trobikond kuusehakatisi kasvama panna. Igal juhul sai meile tuppa üks armas puukene, mis sobitus tema jaoks valmis pandud kohale suurepäraselt. Kui eelmiste jõulude ajal panin kuuseehete valmistamisele rohkem rõhku, siis sel korral piirdusime mõne lihtsama uue lisandiga.
Vaatamata detsembrikuule valitsesid õues ikka veel plusskraadid. Siiski võis märgata ilmade jahenemise märke, näiteks seda, et hiired on majale lähemale kolinud. Avastasime, et meil on aia ääres osaliselt isetekkeline hiirelõks - aiataimede vahel asuv väike vihmavett täis sadanud vannike. Õnneks saime asjale õigel ajal jaole ja kõrvaldasime hukka saanud vennikesed enne lagunemisprotsesside algust vannist.

Ajaperioodile mitte-iseloomulikult soojad ilmad ajendasid meid veel vahetult enne jõule ette võtma šašlõkigrillimisaktsiooni. (Kui tekkis küsimusi, siis - ei, sellel ei olnud hiirtega mingit pistmist.)

Ja siis olidki järsku jõulud käes. Üle tüki aja tundsin esimest korda, et olen jõulude ajal päriselt kodus. Oli mõnus, rahulik ja vaikne. Jõululaupäeva õhtul kasutasime veel aasta viimast võimalust õues grillida - küpsetasime verivorste ja vahukomme.

Tuleb tunnistada, et grilltikke meil polnud ja seetõttu vahukommid just kõige paremini ei õnnestunud, kuid see-eest nii maitsvaid verivorste pole ma vist ammu söönud.
Pärast taskulambi valgel grillimist avastasime heinamaale viiva päkapikuraja.
Tuluke tulukese järel jõudsime lagendikul kasvava kuuseni, mis oma okste vahel nii mõndagi salapärast peitis...
Paar päeva hiljem sai ka maa lõpuks valgeks ja oodatud talv hakkas päev-päevalt üha enam oma nime õigustama.
Tiik, mille olemasolu me sügisel pärast kuiva suve vaid kaardi pealt tunnistama pidime, oli hilissügiseste vihmasadudega omandanud hiigelmõõtmed ning hakkas nüüd jääkatte loomise märke näitama.
Vaatamata sellele, et vetsuaken rõõmustas meid iga päev üha kaunimate jäälilledega,
õnnestus meil toas usina kütmise tulemusena siiski täitsa talutavat temperatuuri hoida. Kõige kargemate ilmadega säästsime lapsi õues valitsevast pakasest (võib ka öelda, et toas toimus niigi piisav õhuvahetus) ning nautisime aknast navitrollalikes toonides vaateid.
Kui pakane oli mõnda aega oma võimu näidanud, ei mallanud me siiski enam toas istuda ja läksime kaema, mis imedega ta õues hakkama on saanud. Vaatamisväärset oli rohkem kui küll. Iga pisemgi kõrs oli saanud endale valge kuue selga.
Seal, kus kõrrelisi rohkem, oli terve maapind justkui jäiste nõeltega kaetud.
Ka meie üüratu tiik oli end kõvasti kinni kaanetanud. Kuna lund ikka veel peaaegu ei olnud, oli veepind liulaskmiseks ideaalne. Pärastlõunast uisutamisindu katkestas ajuti vaid huvi külmunud tiigielustiku vastu...
Ja siis juba oligi üürike päevavalguse aeg otsakorral. Päikeseloojangu värvides seadsime sammud toa poole, hinges kirjeldamatu õnne- ja tänutunne võimaluse eest seda kõike kogeda.

No comments:

Post a Comment