Wednesday, January 27, 2016

Õnnetu külaline

See oli üks uue aasta esimestest päevadest, kui avastasin, et meie aias toimetab ringi puukoristaja. Natuke uuris ja puuris ringi ja lendas jälle edasi.
Umbes kaks nädalat hiljem naases Lauri oma tavapäraselt õuetiirult külalisega, kes oli ootamatult tema peale lennanud ning end tema riiete külge haakinud. Ei tea, kas tegemist oli sama isendiga, keda aasta alguses nägin, või tema liigikaaslasega, aga selge oli see, et väike linnuke oli päris täbaras olukorras. Tõime ta tuppa sooja ning üritasime tema olemist võimalikult mugavaks teha.
Katsime talle hommikusöögilaua seemnete ja pähklitega, mille peale ta pea tiiva alt korraks välja võttis, kuid sellega kogu tema huvi ümbritseva vastu piirduski.
Avastasime, et linnu üks jalg on vigane. Tõenäoliselt oli just see tema kehva olukorda sattumise algseks põhjuseks ning sai talle saatuslikuks. Nüüd on meie vapper puukoristaja juba mõnda aega taevastel jahimaadel putukaid ja pähkleid nosimas.

Lumeuputus

Uue aasta algus tõi meid tagasi argiellu, mis tähendas meie pere meespoolele võimalust jääda nautima rahu ja vaikust metsade vahel ning naispoolele kohustust naasta linnakärasse, et käia tööl ja lasteaias. Selline jaotus kestab loodetavasti vaid suveni. Seni püüame aga nädalavahetustel võimalikult palju maal viibida.
15. jaanuari õhtul viisime lapsed vanaema juurde ja sõitsime kahekesi maale. Õues tuiskas kõvasti ja nähtavus oli juba maanteel küllaltki halb. Valla teele jõudes avastasime end üpris raskesti läbitavalt teelt ja oma teeotsa jõudnud, seisime silmitsi lahtikaevamist vajava teega. Meid lahutas koduväravast ~400 m. Ega jäänudki muud üle kui labidas haarata ja teed lahti lükkama hakata.
Kui esialgu plaanisime vahetustega kühveldamist, siis õige pea selgus, et nii me kaugele ei jõua ning otsustasime, et kodust tuleb teine labidas lisaks tuua.
Kahe labida jõul edenes töö üpris jõudsalt.
Arvan, et meil kulus ~2/3 tee lahtilükkamiseks u poolteist tundi. Lund sadas järjest juurde. Väsimus oli juba kontides ja viimase kolmandiku kühveldamisele oleks ilmselt veel tubli tunnike läinud. Siis aga kuulsime maailma kõige ilusamat häält: lumesahk oli tulnud teed lahti lükkama! Meie suureks õnneks olime elektrikarjustega piirnevate põldude vahelt juba mööda jõudnud ning paiknesime täpselt sellises kohas, kus sahal oli võimalus meist mööda sõita ja ülejäänud tee kuni väravani lahti lükata.
Olime rõõmsad, et järjekordne ilmataadi vingerpuss on üle elatud. Tundsime heameelt sellegi üle, et olime just sel nädalavahetusel lapsed linna viinud ning nad ei pidanud autos külmetama ja ootama nii kaua kui meie teed lahti lükkasime. Eriti rõõmsad olime muidugi selle üle, et sahk tegi head tööd ning kuigi lund jätkuvalt sadas, ei olnud järgnevatel päevadel enam liikumasaamise või koju tagasi tulemisega probleeme. Läksime hea tundega tuppa, panime ahju küdema ning tõdesime auravate teetasside taga, et olime seljatanud järjekordse katsumuse. Kui mõnus on tunda rõõmu lihtsatest asjadest! Jäime huviga ootama, milliseid põnevaid üllatusi maaelul meile veel pakkuda on.

Friday, January 22, 2016

Uue aasta algus

2016. aasta tuli meil ilma suurema kärtsu ja mürtsuta. Küla vahel küll paugutajaid oli ja me ise proovisime ka natuke tulevärki teha, aga üldiselt oli siiski pigem rahulik öö.
1. jaanuaril põletasime vahelduva eduga veel säraküünlaid. Õues oli mõnus, aga toas teinekord enam nii palju tossu teha ei taha.

Jõuluootusest aastavahetuseni

Kui sügisesel ajal saime oma uues kodus viibida vaid üksikutel nädalavahetustel, siis niipea kui jõuluvaheaeg algas, kolisime rõõmuga terve perega sisse. Jälgisime põnevusega, milliseid muutuseid iga uus päev nii õues kui toas toob ja kohanesime vastavalt.
Enne jõule käisime metsast kuuske toomas. Ühest küljest oli kahju noort puud niimoodi hukule määrata, aga samas kasvas ta kolme liigikaaslasega nii tihedas pundis, et neist kõigist ei oleks niikuinii korralikku puud kasvanud. Samuti on kuuse tuppa toomine olnud minu jaoks alati osa jõulutraditsioonist, mida tahaksin jätkata vähemalt nii kaua kui meil veel akna taga statsionaarset jõulupuud ei kasva. Lohutasin end ka sellega, et esimesel võimalusel on meil nagunii plaanis trobikond kuusehakatisi kasvama panna. Igal juhul sai meile tuppa üks armas puukene, mis sobitus tema jaoks valmis pandud kohale suurepäraselt. Kui eelmiste jõulude ajal panin kuuseehete valmistamisele rohkem rõhku, siis sel korral piirdusime mõne lihtsama uue lisandiga.
Vaatamata detsembrikuule valitsesid õues ikka veel plusskraadid. Siiski võis märgata ilmade jahenemise märke, näiteks seda, et hiired on majale lähemale kolinud. Avastasime, et meil on aia ääres osaliselt isetekkeline hiirelõks - aiataimede vahel asuv väike vihmavett täis sadanud vannike. Õnneks saime asjale õigel ajal jaole ja kõrvaldasime hukka saanud vennikesed enne lagunemisprotsesside algust vannist.

Ajaperioodile mitte-iseloomulikult soojad ilmad ajendasid meid veel vahetult enne jõule ette võtma šašlõkigrillimisaktsiooni. (Kui tekkis küsimusi, siis - ei, sellel ei olnud hiirtega mingit pistmist.)

Ja siis olidki järsku jõulud käes. Üle tüki aja tundsin esimest korda, et olen jõulude ajal päriselt kodus. Oli mõnus, rahulik ja vaikne. Jõululaupäeva õhtul kasutasime veel aasta viimast võimalust õues grillida - küpsetasime verivorste ja vahukomme.

Tuleb tunnistada, et grilltikke meil polnud ja seetõttu vahukommid just kõige paremini ei õnnestunud, kuid see-eest nii maitsvaid verivorste pole ma vist ammu söönud.
Pärast taskulambi valgel grillimist avastasime heinamaale viiva päkapikuraja.
Tuluke tulukese järel jõudsime lagendikul kasvava kuuseni, mis oma okste vahel nii mõndagi salapärast peitis...
Paar päeva hiljem sai ka maa lõpuks valgeks ja oodatud talv hakkas päev-päevalt üha enam oma nime õigustama.
Tiik, mille olemasolu me sügisel pärast kuiva suve vaid kaardi pealt tunnistama pidime, oli hilissügiseste vihmasadudega omandanud hiigelmõõtmed ning hakkas nüüd jääkatte loomise märke näitama.
Vaatamata sellele, et vetsuaken rõõmustas meid iga päev üha kaunimate jäälilledega,
õnnestus meil toas usina kütmise tulemusena siiski täitsa talutavat temperatuuri hoida. Kõige kargemate ilmadega säästsime lapsi õues valitsevast pakasest (võib ka öelda, et toas toimus niigi piisav õhuvahetus) ning nautisime aknast navitrollalikes toonides vaateid.
Kui pakane oli mõnda aega oma võimu näidanud, ei mallanud me siiski enam toas istuda ja läksime kaema, mis imedega ta õues hakkama on saanud. Vaatamisväärset oli rohkem kui küll. Iga pisemgi kõrs oli saanud endale valge kuue selga.
Seal, kus kõrrelisi rohkem, oli terve maapind justkui jäiste nõeltega kaetud.
Ka meie üüratu tiik oli end kõvasti kinni kaanetanud. Kuna lund ikka veel peaaegu ei olnud, oli veepind liulaskmiseks ideaalne. Pärastlõunast uisutamisindu katkestas ajuti vaid huvi külmunud tiigielustiku vastu...
Ja siis juba oligi üürike päevavalguse aeg otsakorral. Päikeseloojangu värvides seadsime sammud toa poole, hinges kirjeldamatu õnne- ja tänutunne võimaluse eest seda kõike kogeda.

Monday, January 18, 2016

Kuidas kõik alguse sai

Veel aasta tagasi oli maale elama kolimine minu jaoks ilus ja kättesaamatuna tunduv unistus. Meie linnaelul ei olnudki otseselt midagi viga - elasime Tallinna mõistes suhteliselt rahulikus ja looduskaunis kohas. Näiteks niisuguse vaate imetlemiseks piisas vaid mõnesajameetrisest jalutuskäigust:
Aga ikkagi kiskus linnast ära. Kusagile rahulikumasse ja mõnusamasse paika. Niisiis otsustasimegi 2015. aasta kevadel oma korteri müüki panna ja jäime ootama, mis edasi saab. Septembri keskpaigas leidsime oma korterile ostja ning olimegi vabad minema kuhu iganes hing ihkas.

Oma uut kodu olime otsinud juba suve algusest alates, aga ükski koht ei tundunud päris see õige. Nägime erinevaid kodusid ja kohtasime paljusid inimesi, kel igaühel oli oma lugu. Mõni koht meeldis väga, aga maja mitte eriti. Mõni maja meeldis väga, aga koht mitte eriti. Mõni lugu köitis väga, kuid pelgalt selle pärast ei pidanud me mõistlikuks end siduda. Kaalusime iga võimalust põhjalikult, katsudes leida tasakaalu unistuste ja võimaluste, soovide ja reaalsuse, maalilise idülli ja igapäevaelu paratamatuse vahel. Mitmel korral pidime pakkumistele ära ütlema. Meil ei olnud plaanis otsusega kiirustada, ometigi oleksime peaaegu käed löönud kohas, mis tundus mõnus ja kodune, kuid kus mingi hoiatushääleke siiski kuklas kumises.

Septembri teises pooles leidsime aga lõpuks selle õige koha. Paiga, kus oli hea olla ja midagi ei tundunud valesti. Paiga, kust ära tulla oli ootamatult raske. Kodu.