Saturday, December 31, 2016

Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.
Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.
Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.
Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

Thursday, December 15, 2016

Esik

Eelmises postituses millegipärast unustasin esikust kirjutada. Igal juhul on see ka nüüd täitsa korralik, ainult et hetkel veel üsna tühi.
Seal seinas, kus varem oli laud toolidega, on nüüd sissepääs (ja dušinurk, mis jääb parempoolse seina taha).

Sellest krohvitud seinast oli mul alguses tegelikult teistsugune nägemus (umbes midagi sellist), aga kuidagi vist rääkisime töö teostajaga teineteisest mööda. Natuke jama, et need mummud takistavad suuremate asjade normaalset seina külge kinnitamist (nt nagi või peegel). Aga igal juhul praegu on nii.

Selles seinas, kus enne oli sissepääs, on nüüd aken.

 Miskipärast väga poolik pilt aknast... paremat ei leidnud. Ja köögiuks on ka välja vahetatud.
Selle pildi pealt paistab ka keldriluugi uus asukoht. Eelmine oli umbes selles kohas, kus praegu on WC-pott.

Nüüd oleks esikusse vaja korralikku riidenagi. Algselt mõlkus mõttes midagi suuremat, aga kuna nende mummude vahele ei saa väga suurt asja seina panna, siis see mõte vist jääb ära. Nüüd ma ei suuda otsustada, kas peaks mummude vahele paigutama väiksemaid nagikonkse või otsustama hoopis jala peal seisva variandi kasuks. Veel oleks tarvis mingit mõistlikku kohta/ süsteemi jalanõude hoiustamiseks, aga see on ka keeruline, sest ma ei ole veel leidnud ühtki jalatsikappi, mis mulle meeldiks. Põhimõtteliselt võiks ju mingi pealeistutav asi ka olla, aga nendel üldjuhul pole sellist kohta, kuhu oleks mugav terve pere ühe hooaja erinevaid jalanõusid panna. Lisaks veel see, et me tassime jalanõudega pidevalt üsna suurtes kogustes soppa sisse (või talvel lund), sõltumata sellest, kui hoolega me ukse taga seda pori ja lund saabaste küljest lahti peksame. Seega võiks lahendus olla niisugune, mis ka selle probleemi lahendaks. Ja no siis peaks see veel ülejäänud esikuga kokku sobima ja minu kiiksudega ka... Ühesõnaga, sellist asja ilmselt pole veel leiutatud. Aga kuna me päris umbropsu ei taha ka asju kokku osta, siis neid asju meil esikus lihtsalt veel ei olegi.
Ahjaa, peegel. Esialgu meeldis mulle mõte suurest servamata lauast raamiga peeglist selles krohvitud seinas. Aga noh, need mummud... Nüüd on mulle tohutult meeldima hakanud jala peal seisvad peeglid, aga kuna meil esik on suhteliselt kitsas, siis tõenäoliselt selline variant meile ka ära ei mahu. Eks näis, ma pole veel lootust kaotanud. Ega ole tegelikult väga palju mahti saanud kusagil ringi kolamas ja ideid kogumas ka käia. Aga eks iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Peaasi, et tuleb selline, mis meeldib ja sobib :)

Sunday, November 27, 2016

Kaua tehtud, kaunikene

Lõpuks ometi võin öelda, et meie uus esik/ WC/ duširuum on põhimõtteliselt valmis. Nipet-näpet on küll veel nokitsemist ja esiku osas ka sisustamist, aga sisuliselt võib ehitustööd lõppenuks kuulutada. Ainuke aga on see, et vett ei ole veel sees. Või noh, vetsus põhimõtteliselt on, kui kaevust ämbriga tuua ja loputuskasti valada... Aga see on teine jutt.
Kui nüüd eelmise aasta või ka lammutuseelse perioodiga võrrelda, on muutunud üpris palju. Mäletatavasti lammutasime oma senise eeskoja maatasa ja selle asemele kerkis uus majaosa, umbes sama suur kui enne, aga pisut teise kuju ja põhiplaaniga. Muutsime uste ja akende ning vaheseinte asukohta. Natuke enne-pärast võrdluse pilte:
Põhiplaan
Plaani pildid on küll pärast-enne, sest miskipärast ei õnnestunud mul neid teistpidi kokku panna. Samuti on alumine (ehk siis "enne") joonis tagantjärele mälu järgi tehtud. Ülemine ("pärast") plaan on siin leheküljel kujundatud iseendale visualiseerimiseks ja ehitajatele juhtnööriks. Kahjuks nüüd, umbes pool aastat hiljem ma oma plaani sealt enam ei leidnud. Õnneks oli mujale ka salvestatud. Kiire katsetus näitas, et nad on seal üht-teist muutnud (minu arust ebamugavamaks), aga vähemalt varem oli see üsna lihtne koht, kus sai vastavalt oma soovile tuba kujundada, alustades seinte mõõtudest, jätkates põrandakattematerjali ja lõpetades nagide ja peeglite asukohaga. Muust mööblist ja tehnikast rääkimata.
Algselt oli meil plaanis dušinurk vastu maja seina teha (st plaanil ülemisse nurka, aga kuna vineeri alt tuli väga kena palksein välja, siis keerasime selle osa plaanist tagurpidi, et palki plaadi alla peitma ei peaks. Minu kinnisidee oli miskipärast dušinurk just sellise seinaga eraldada ja dušš ise selle seina just sellisesse kohta panna nagu ta lõpuks sai. Muu paigutuse osas lähtusime sellest, mis kuhu ära mahtus. WC-kraanikauss-pesumasin triot mängisime igat võimalikku ja võimatut pidi läbi, aga lõpuks jäi peale ikka see kõige esimene variant. Nagu tavaliselt.
Valisilme
Avastasin, et uue koja välisilmest mul väga pilte polegi, aga midagi ikka leidsin. Mulle meeldib, et koda on nüüd normaalse kõrgusega (vetsu minnes ei löö pead ära) ja viilkatusega konstruktsioon sobib majaga minu meelest ka päris palju paremini kokku kui see eelmine variant. Talvist võrdluspilti küll pole, aga mis praktilisse poolde puutub, siis kõige ägedam on see, et me ei pea enam katuselt lund lükkama, sest pleki pealt libiseb see oma raskusega ise alla. Peab ainult jälgima, et räästa all ei jalutaks kui katusel mõnes kohas parasjagu rohkem lund on.
Sisevaade

Ülemine pildipaar kõneleb enda eest ilmselt rohkem kui ma ise öelda oskaks. Pildistamise nurk ei ole küll päris sama, aga ilmestab muutust küllalt hästi. Kui WC-pott sai paika juba umbes kaks ja pool nädalat tagasi (siis kui lumi oli veel maas ja me olime vasikavaimustuses, et enam ei pea põõsa all lumehanges kükitamas käima), siis ruumi ehitustolmust puhtaks pesemiseni jõudsin alles eile ja täna sain kappide ja ventilatsiooniavade katete õlitamisega asjale viimase lihvi anda. No tegelikult on veel puudu nagid ja WC-paberi hoidja ja mõni pisiasi veel (vesi näiteks), aga ikkagi hambaid saab juba kraanikausi kohal pesta ja tagumik ei jää enam naks ja naks prill-laua külge kinni... Oleme tulemusega rohkem kui rahul.
Üks ainuke asi, millest natuke kahju on, on see, et nii ilusaid vetsuaknaid kui eelmise talve pakasega, meil ilmselt enam ei ole ega tule. See osa maaelu romantikast on õnneks või kahjuks möödanik. Ilu nõuab ohvreid - ükskõik, mispidi antud juhul vaadata.
Nostalgiline meenutus

Wednesday, November 2, 2016

Luiged läinud, lumi taga

Sel talvel olin esimest korda ise tunnistajaks, et nii ongi. Kui esmaspäeva hommikul Laurit Pärnusse viisin, nägime esialgu luigeparve taevas ja veidi hiljem tee ääres põllul kogunemas. Ja täna hommikul oli maa lumest täiesti valge.
Ma pole kunagi varem Viiret hommikul nii kiiresti voodist üles saanud kui täna. Lausel "Viire, vaata, lumi on maas!" oli silmapilkne efekt. Pisut hiljem ärkas ka Kaur ja nii nad siis imetlesid kahekesi akna peal seda valget imet.
Loodetavasti jäävad nüüd mõneks ajaks hommikused multikad äratajatena kõrvale ja selle võrra kiiremini saame õue. Seni kuni mina autot puhtaks ja teed vabaks lükkan, saavad nemad talvest täit rõõmu tunda :)
Tõsi küll, Kaur oli seekord hommikul natuke viril, sest ma ei lubanud tal autot ja mängumünte õue kaasa võtta. Aga seda suurem oli tema rõõm õhtul kui Viirele lasteaeda järele läksime. Tükk aega müttasid lasteaia õues ja "puhastasid kõiki asju" enne kui lõpuks autosse ja koduteele saime.
Kui lastel oli lume tulekust lõputult rõõmu, siis maanteel valitses seevastu täielik kaos. Tavalise 90 km/h liikumiskiiruse asemel sõitsime suure osa teest 70-ga (millega tegelikult olin juba ette arvestanud). Lisaks oli meie sõidusuunas üks rekka kraavi sõitnud, mistõttu pidime järgima päästeteenistuse märguandeid ja see tähendas põhiliselt ootamist. Aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski õnnelikult koju. Lapsed olid ainult õnnetud, et õues oli liiga pime, et pikemalt lumega mängima jääda.

Käpiku efekt

Vahepeal meeldis Viirele väga üks Käpiku-nimeline raamat. See jutustas taadi metsa kaotatud käpikust, kuhu kõik loomad alates piiksuja hiirekesest lõpetades karu mesikäpaga järjest külma eest varju otsima läksid...
Meie oleme hetkel piiksuja hiirekese faasis. Õues on külm ja lumi maas ja hiired, kes seni laelaudadel krõbistasid, on nüüd jultunult tuppa trüginud. Eile jäi üks keset tuba seisma, vaatas mulle oma suurte silmanööpidega otsa ja vudis siis samamoodi muuseas minema nagu oli tulnudki. Tundus, et ta tunneb end siin nagu kodus. Kohtusime samal päeval veel paar korda. Õhtul ajasime koos lastega teda mööda elamist taga, lõhkudes selle käigus ühe pokaali ja jõudes järeldusele, et edaspidi tuleb kõik vitriinkapis olevad klaasid ja pokaalid enne tarvitamist üle pesta...

Nunnu, kas pole? Igal juhul ma aiman nüüd, kuhu kadusid need kaks ämbritäit tammetõrusid, mis lapsed sügisel tuppa tassisid ja mille kestasid ma aeg-ajalt seinaäärtest leian. See seletab ka kobinat, mis aeg-ajalt õhtuti pea kohalt kostab - justkui mängiks keegi teisel korrusel minikeeglit.

Aga asja juurde tagasi tulles - kuidas nendele tegelastele siis ikkagi selgeks teha, et nad võiksid toast sinna laelaudade vahele tagasi kobida? Või üldse kuskile mujale? Lõks ei aita - sellest jooksevad nad silmagi pilgutamata üle. Vahel laksatab lõks kinni, aga enamasti pääseb hiir enne minema. Labida või ahjuroobi kasutamine on küllalt julm. Kui ikkagi ise oled hiirt koduloomana pidanud, siis lihtsalt käsi ei tõuse sellist veretööd tegema. Ega ilmselt pihta ka ei saaks - nad on küllalt väledad. Eelmisel talvel oli meil kasutusel hiireliim. See on ka natuke julm asi, aga tundub, et tõhusam kui lõks. Kui ise selle liimi sisse astud, on kirumist muidugi küllaga. Proovitud on ka mürki (lihtsalt sellepärast, et majja sisse kolides selle köögikapist leidsime), aga seda enam kasutada ei tahaks. Kahel põhjusel - esiteks, varem või hiljem jõuab see toiduahelasse ja teiseks - kui need hiired siis kusagile laelaudade vahele ära kärvavad, võib laest ühel hetkel väga ebameeldivat laibavedelikku alla tilkuma hakata. See haiseb pärast mahapesemist veel paar nädalat edasi (jällegi eelmise talve kogemus).
Ühesõnaga tuleb jälle midagi välja mõelda ja loota, et hiirtele ei järgne konnad, jänesed, rebased, metssead jne nagu "Käpikus". Mitte et mul loomade vastu midagi oleks, aga kui pean iga kampsunit ja voodikatet enne kasutusele võtmist raputama, et mitte endale hiirt selga või voodisse panna, siis on asi juba natuke üle piiri läinud.

Tuesday, October 18, 2016

Haned läinud, hallad maas

Täna hommikul aknast välja vaadates ei suutnud ma oma silmi uskuda. Tervet hommikuhämaruses aeda kattis valge härmatiseloor. Loomulikult tean, et juba mõnda aega esineb öökülmi, aga sellist pilti ei osanud veel oodata.
Vaatamata sellele, et olime juba 20 minutit sisse maganud, pidin enne Viire lasteaeda viimist näpistama veel umbes viis, et aias väike ringkäik teha ja öösel loodud kunsti imetleda. Kuigi mu telefoni kaamera on sellistel hetkedel tavaliselt küllaltki kapriisne, sain siiski natuke ilu dokumenteeritud.






Siis meenus muidugi, et enne ei saa me kusagile sõita, kui autoaknad jääst puhtaks kraabitud pole. See käis küll võrdlemisi kiiresti, aga lõppkokkuvõttes läks ikka nii, et kui Viire emaga lasteaeda jõudis, oli hommikusöök juba alanud...
Mulle kui suhteliselt värskele maainimesele oli see hommik nagu muinasjutt. Eriti ilus oli päike, mis siis, kui autosse istusime, alles metsa  taga peidus oli, aga sõidu ajal suure punase kettana valge maa kohale kerkis. Alles koduteelt välja sõites taipasin, et põllumeestest külalistele (= oma küla inimestele, nagu üks /külaline/ kunagi tabavalt ütles) - tähendab selline ilmamuutus kibekiiret tegutsemist. Õigupoolest peaksin isegi jalad kõhu alt välja võtma ja aeda askeldama minema, aga nii suur soov oli kohe ja praegu oma muljed kirja panna.


Nüüd on igal juhul õues juba kevad - päike särab kõrgel taevas ja räästad tilguvad :D

Üllas antiikne tolmuimeja

Oleme õunauputuse algusest peale ajusid ragistanud, mida nende kõikide õuntega peale hakata. Oleme teinud õunamoose - tavalist, kaneeliga, kardemoniga, isegi barbarissi kommidega, - õunakooke, kuivatatud õunu, vedanud õunu sugulastele linnas ja tuttavatele karjamaal, aga otsa ega äärt ei paista neil ümmargustel aiasaadustel kusagilt. Tulnud ja läinud on nii mõnigi mõte mahlategemisest, aga kuna meil on sel aastal nii palju ressursse igale poole mujale kulunud, siis mahlapressi soetamine meie eelarvesse ei mahtunud ja kusagile mujale oma õuntega kohale kobida polnud ka mahti. Põhimõtteliselt leidsin valla Fb lehelt teenusepakkuja, kes tuleks ja pressiks meil kodus õunad ära, aga see tundus ka sedapuhku kuidagi suur ettevõtmine - siis tuleb ju need õunad puhtaks pesta ja pärast mahlapurgid ära kuumutada jne. Rääkimata sellest, et need purgid tuleb enne puhtaks pesta ja üle kontrollida. Kuna meie kõige suurem pott mahutab hetkel vaid ühe 3-liitrise purgi, tundus see kuumutamine ka kuidagi masendav ettevõtmine. Rääkimata meie hüplikust graafikust, mis muudaks kokkuleppele jõudmise mahlapressijaga ilmselt keerukaks.
Niisiis, olime selleks aastaks mahlateo mõttele käega löömas, kui meile eelmisel nädalal poolkogemata väikest elektrilist mahlapressi kasutamiseks pakuti. Pidavat olema "ühe-tassi-mahlapress, aga vast lastele ikka midagi saab". Seega ei olnud mu ootused eriti kõrged, aga abiks ikka.
Üliäge pakend! :)
Pakki avades meenusid mulle silmapilkselt prints Tartaglia sõnad näidendist "Armastus kolme apelsini vastu": "Oo, mis üllas antiikne tolmuimeja!"
Kui kõik jupid lahti võetud, ära puhastatud ja uuesti kokku pandud, võis katsetamine alata. Tööpõhimõte oli nagu köögikombainil - paned tükid torust sisse ja lükkad pulgaga läbi pöörleva riivi. Esialgu mürises päris kõvasti, ajas pisut kärsahaisu välja (ilmselt mootoris olev tolm) ja värises mis hirmus. Peale paari katsetamiskorda saime kõik jupid õigesti paika ja siis ei värisenud enam. Aga müratase oli ikkagi harjumuspärasest suurem. Miinuseks oli ka see, et kuna masin ise prahti kusagilt välja ei ajanud, kogunes see riivi seinale ja seda tuli üsna tihti puhastada, et ummistust ja sellest tulenevat mahla igast küljest väljavoolamist vältida. Aga kui asi juba käppa sai (st sain juba masina häälemuutusest aru, millal puhastama peab), kulges mahlategu päris mõnusalt. Tegime esimese hooga 3 liitrit õunamahla ja pärast prooviks klaasitäie viinamarjamahla ka. Nämma.
Vaatamata mõningastele iseärasustele jäin masinaga rahule. Mulle tegelikult meeldib, et see mahlapress ei tekita korraga suurt läbu, mida peaks pärast terve ülejäänud päeva kasima ning puhastamist vajavad osad on ka piisavalt väikesed, et nende pesemisega pärast mahlategu mitte hulluks minna (mulle miskipärast tundub, et suurte mahlapressidega on seda mässamist ja koristamist rohkem, aga ega mul praegu võrdlevat kogemust pole).
Ma ei tea, kuidas edaspidi mahla tegema hakkame, sest kui peaks veel nii suur õunauputus tulema kui sel sügisel, siis tegelikult selle väikese pressiga palju ära ei tee. Aga eks näis. Kui keegi teab, kust saada töökindlat, asjalikku ja kasutajasõbralikku mahlapressi mõistliku hinnaga, siis võib teada anda. Selle aasta mahlategu on igal juhul päästetud.

Thursday, September 29, 2016

Tihaste invasioon

Umbes nädal tagasi palus Viire, et tuletaksin talle meelde, kuidas neid kollase kõhuga linde nimetati. Imestasin, kust tal järsku selline küsimus tuli. Tema toa aknast välja vaadates sain oma küsimusele vastuse. Tellingutel, mis veel koja ehituse ajast Viire akna taha olid jäänud, askeldas ringi terve salk rasvatihaseid. Tol hetkel ma veel ei taibanud, mida nad sealt täpselt otsisid.
Nüüd, pärast nädalavahetust sai ka see küsimus vastuse. Ilmselgelt on ilmad vahepeal tublisti jahedamaks läinud ja kogu metsarahvas valmistub hoolega talvisteks katsumusteks. Nii ka rasvatihased, kes olid meie koja räästa alt tuuletõkkeplaadi ja selle tagant soojustusvilla leidnud.

Samal õhtul sai probleem (meie jaoks) ajutise lahenduse ja tuuletõkkeplaat voodrilauaga üle löödud.
Ajutise sellepärast, et tegelikult oleks vaja sinna tuulekastid ehitada, aga selleni me sedapuhku veel ei jõudnud. Tundub justkui mõistlik see tuulekastide asi korraga ette võtta siis kui kogu maja on soojustatud ja voodrilauad vahetatud. Aga võib-olla on see ainult minu rumal ettekujutus sellest, kuidas asjad peaksid olema. Ma ikka viimasel ajal iga paari päeva tagant imestan kui rumal ma ühes või teises asjas olen... Aga samavõrd olen nii mõneski asjas targemaks ka saanud :)
Igal juhul tihased peavad nüüd kusagilt mujalt endale pesasoojustamismaterjali hankima. Mitte et ma kade oleks, aga jube kahju on kui kogu suur töö ja vaev lihtsalt ära nokitakse...

Monday, September 26, 2016

Kanalisatsioonist

Kui veetrassi kaevamisel ajas üks jama teist taga, siis kanalisatsiooniga oli asi lihtsam. Trassi kaevamine läks ludinal, mahuti jaoks augu kaevamine võttis natuke rohkem aega. Kopamehel oli meie kivisest maast ilmselt kopp ees.
Kaur oli väga rahul, et terve hoov oli tema mänguväljakuks muudetud.
Mahuti koos kanalisatsioonitrassiga sai ilusti paika.
Pärast kraavi ja augu kinniajamist väideti meile, et sellest august alates võib juba pissil käia :D
Endisest muruplatsist pole enam midagi järel, aga küllap jõuame ka selle taastamiseni kui pakilisemad probleemid lahendatud. Loodame, et sügis liiga sopane ei tule...
Kuna väljakaevatud pinnast jäi väga palju üle (8m3 vähemalt), siis saime selle arvelt õueala natuke avaramaks.
Nüüd tuleb kuidagi välja mõtelda, mida tiigi kaldaga peale hakata. Õnneks on talv tulekul ja kevadeni aega plaani pidada, kuidas üleskaevatud hoov uuesti ära haljastada...

Sunday, September 25, 2016

Ära vanasse kaevu sülita kui uut ei ole

Neljapäeval läksid lõpuks lahti vee- ja kanalisatsioonitööd. Plaani kohaselt pidid töömehed neljapäeva hommikul alustama ja avaldasid lootust, et reede õhtuks saab valmis. Kõlas uskumatult kiiresti kogu selle eelneva ootamise peale. Aga sisetunne ütles mulle juba alguses, et asi nii ilusasti ja ladusalt ei lähe.
Kui tööde teostajad kohale jõudsid, imestasid nad kõigepealt, et meil ei ole veetorusid majast välja toodud. Nemad pidavat nimelt paigaldama kuni välisseinani. Tore. Võtsin ühendust meie ehitustiimi projektijuhiga (ta on meile põhimõtteliselt nagu isiklik ehitusalane nõustaja juba), kes oli nõus kohe kohale tulema ja asja ära klaarima. Veel samaks õhtuks organiseeris ta meile teemantpuurimise, et järgmisel päeval saaks ikkagi torud majja sisse veetud ja ukseesine kraav uuesti kinni aetud.
Minu enese jaoks tekitas hämmingut see, et veetrassimehed justkui eeldasid, et meil peaks torud juba välja viidud olema. See oleks ju eeldanud seda, et meil on maja ees kraav või vähemalt küllaltki sügav auk.
Meenutades vundamenditöid, mil meil koja ümbrus lahti kaevatud oli, ei oleks ma küll ette kujutanud, et kogu selle vahepealse aja (st umbes 2 kuud) oleks meil selline kraav ukse all olnud ja ma oleks pidevalt pidanud jälgima, et väikesed jalapaarid vudinal sinnapoole ajama ei pane.
Aga selle vahejuhtumiga jamad veel ei lõppenud. Kui kopamees kraavi kaevamisega meie puurkaevuni jõudis ja ülejäänud asjapulkade abiga kaevutoru ümber olevat kiviterrassi natuke õgvendada üritas, et pump maapinnast nii palju kõrgemale ei jääks, avastasid nad midagi täiesti ootamatut. Nimelt oli see kaev laotud niisugustest keraamilistest torujuppidest, millest vanasti tehti kanalisatsioonitorustikke.
Vähe sellest, et need olid omavahel kinnitamata, olid need ka teineteise suhtes nihkes, mis sisuliselt tähendas seda, et kaevuvette pääses sisse nii pinnavesi kui ka igasugune sodi. Imestan siiralt, et veeanalüüsid kevadel selle kõige peale täiesti korras olid. Esialgu pakuti meile lahenduseks uue plastiktoru asetamist selle keraamilise toru sisse või ümber, et takistada pinnavee jms kaevuvette sattumist. Minul paluti välja mõtelda, kumb variant parem oleks. Mõlemad tundusid kuidagi kahtlased, sest põhimõtteliselt ma sain küll aru, kuidas see lahendus toimima peaks, aga mul ei olnud selle suhtes erilist usaldust. Polnud ka kedagi selle valdkonna tarka käepärast võtta, kellelt erapooletut nõu küsida.
Selle kõige peale olin ma juba omajagu nördinud. Üritasin midagi mõistlikku välja mõtelda sel ajal kui töömehed kaevutoru mööda allapoole kaevasid ja üritasid neid torujuppe võimalikult palju välja kaevata, et olukorrast selgemat sotti saada. Aga veel enne kui jõudsin otsuse langetada, kas uus toru peaks siis minema vana toru sisse või ümber, jõudsid nad järgmisele šokeerivale järeldusele. Nimelt olid nad küllaltki veendunud, et tegemist ei olegi puurkaevuga, vaid vana salvkaevuga, mille sisse on kogu torudest konstruktsioon laotud ja ümbert ära täidetud. Kui sinnamaani olin ma lihtsalt üle keskmise nördinud, siis see viimane uudis lõi mind päriselt rööpast välja. Sisuliselt tähendas see seda, et meil tuleb teha uus puurkaev. Kui ma oleks seda kõike varem teadnud, oleks saanud nii mõndagi teisiti planeerida ja korraldada. Muuhulgas oleks saanud puurkaevu rajamise kulud hajaasustuse programmi (sellest kirjutasin lähemalt siin) kaudu 2/3 osas katta ja kaevu ka majale lähemale teha, et vähendada veetrassi kaevamise ja materjalide kulusid. Aga nüüd oli meil terve õu üles kaevatud ja kõik ootamatult tekkinud kulud tuleb oma taskust kinni maksta...
Seda kõike oli korraga nii palju, et ma ei osanud enam midagi teha ega mõelda. Kopamees ootas edasisi juhiseid - kas jätta kraav lahti või lükata kinni; kas veetoru koos elektrikaabliga jätta sisse või võtta välja. Palusin hetke mõtlemisaega. Kontakteerusin meie valla hajaasustuse programmi spetsialistiga ning küsisin talt igaks juhuks üle, millised variandid on. Programmi osas oli põhimõtteliselt kaks võimalust: kas jätkata programmis osalemist ja ehitada uus kaev oma ressurssidega või katkestada veeprogrammis osalemine (ei takista kanalisatsiooniprogrammis osalemist), jääda lootma sellele, et järgmisel aastal avatakse voor uuesti ning saame võimaluse uuesti veesüsteemile toetust taotleda - siis juba koos puurkaevuga. Toetuse summat suurendada pole võimalik, sest see on juba kinnitatud jne.
Nutsin natuke patja. Olukord tundus üsna trööstitu. Meie selleaastane ehituseelarve on ammu lõhki. Mul polnud õrna ainugi, kustkohast leida keegi, kes meile võimalikult kiiresti puurkaevu teeb. Nii või naa tuleb see asi ära teha, sest ma ei kujuta ette veel üht aastat ilma dušita... Aga mis ime läbi see kõik võimalik peaks olema? Kogusin end ja läksin õue tagasi. Mingi ime läbi oli Orku tiim jälle kohal ja tegeles asjaga. Järgmisel hetkel sain juba telefoninumbri ja nime, kelle poole pöörduda, et puurkaevuprobleemile lahendus leida. Pidavat olema valmis kohe tulema kui vallas paberid korda aetud. Helistasin siis uuesti valda ja uurisin, kellele ja mis pabereid täpsemalt esitada tuleb. Saatsin kohe ära ka. Nüüd ootame rohelist tuld.
Positiivse poole pealt nii palju, et vähemalt ei pidanud me vana kaevumaja ise ära lammutama - selle töö tegi kopp ilma suurema lisapingutuseta ära.
Ja tuleb välja, et mingit kaevumaja ei pea me ka ehitama, sest kõik külma kartvad osad saab paigutada keldrisse ja pump ise külma ei karda. Abiks seegi.
Igal juhul torud jäeti maasse (kusjuures mul oli mingi väga iganenud ettekujutus veetorudest - et need on suured ja kohmakad torud, millel läbimõõtu vähemalt nii palju, et kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtma ei ulatugi... aga tuli välja, et ainult üks peenike juhe läks koos kaabliga kraavi - vot siis!) ja kraav aeti kinni. Lahti jäi vaid majapoolne ots, et teemantpuurija saaks augud läbi vundamendi puurida ning kaevu poolne ots - ootama uue kaevu puurimist ja veetoru ühendamist.
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis oli mõneski mõttes küllaltki šokeeriv päev - üks ebameeldiv üllatus ajas teist taga. Usun siiski, et lõppkokkuvõttes oli hea, et kõik need asjad välja tulid ja saame endale ikkagi korralikud ja toimivad süsteemid. Aja-, raha- ja närvikulu on eeldatust rohkem, aga halvem variant oleks olnud see, kui oleksime kogu uue süsteemi valedel eeldustel üles ehitanud. Vähemalt saab asi nüüd korda. Ja siinkohal suur tänu ka veefirma meestele. Vabalt oleksid nad võinud oma pumbad ja juhtmed olemasoleva süsteemiga ühendada ja oma töö tehtuks lugeda, aga õnneks viitsisid nad asjasse süveneda ja välja selgitada, missugune on tegelik olukord.

Kuna jutt läks päris pikaks, siis kanalisatsioonitöödest kirjutan järgmine kord.

Saturday, September 24, 2016

Maja silmad särama!

Viimase umbes nädala aja projekt on olnud akende talveks valmis seadmine. Alustuseks tuli kõik kuus akent puhtaks pesta, sest kevadel jäi meil see asi tegemata ja nüüdseks oli osadest akendest sinna kogunenud tolmu ja muu mustuse tõttu juba üsna raske välja näha. Millega pesta? Mingid aknepesuriistad mul isegi olid kusagil olemas, aga aknapesuvahend jäi linnast ära toomata ja uut polnud taibanud osta. Pisukese guugeldamise järel selgus, et paanikaks pole põhjust. Segasin kokku kaks liitrit vett ja umbes supilusikatäie äädikat. Kallasin saadud lahuse pihustiga pudelisse, haarasin mõned ajalehed kaenlasse ja töö võis alata. Asi edenes suhteliselt hästi, mistõttu usun, et kasutan neid vahendeid ka edaspidi. Äädikas ja ajalehed on kodus enamasti ikka olemas ja vesi ka vaevalt kaevust otsa saab, nii et pole probleemi.
Miks kogu jant siis terve nädala võttis? Aga sellepärast, et lisaks akende pesemisele (vanad kahekordsed puitraamidega aknad, st ühe akna puhul oli vaja kokku pesta 8 klaasipoolt) otsustasime sel talvel kasutada ka termokilet, et suurendada akende soojapidavust ja vähendada kondensvee teket klaasile ning aknapraod korralikult kinni toppida. Ma ei tea veel, kas see termokile meie kütmisvaeva vähendab, aga kondensvett igal juhul kiletatud akende peal hommikuti pole. Võrdluseks - köögis jätsime ühe aknapoole kiletamata ja kiletamata pool on igal hommikul udune. Seega loogika ütleb, et ka soojapidavus peaks parem olema.
Akende toppimine koosneb omaette jõu- ja ilunumbritest, sest ühest küljest peaks topitud aken sooja pidama ja teisalt oleks tore kui toppimismaterjal aknapragudest välja ei pungitaks. Meie vanad aknad on aga kõike muud kui standardsed ja juba ühe akna lõikes on nii pragude laius kui ka liistude asetus küllaltki kaootiline (mis kohati muutis ka kiletamise keeruliseks, sest mõni raamiosa oli nii kitsas, et kiletamiseks ette nähtud teip sinna hästi ära mahtuda ei tahtnud).
Lisaks eelpool nimetatule korjasin ära ka suure osa seniseid "kardinapuid", mis olid nutikalt kokku keevitatud harjavartest ja traadist. Magamistubades asendasin need piisavalt pikkade ja peenikeste puuokstega, ülejäänud akende juurest eemaldasin traadi. Praegu on poolte akende ees uued kardinad, ülejäänud ootavad oma järjekorda. Ma ei ole tegelikult praeguse lahendusega ka lõplikult rahul, aga esialgu ajavad asja ära.
Võrdluseks köögiaken enne ja pärast:

Pildid on kohutava kvaliteediga, aga mis teha. Uutele kardinatele heidan ette ainult seda, et kuna nad on voodriga, siis teevad nad köögi tegelikult natuke pimedaks, millest on päris kahju, sest valgust on seal niigi vähevõitu. Aga usun, et see probleem saab ka kunagi lahenduse...

P.S. Basiilikust, mille kevadel maha külvasime, tärkas vaid neli taime ja need kõik kolisin ma nüüd peenralt potti, et külm päris ära ei võtaks ja värske ürdi maitse ja lõhn ikka käepärast oleks :)

---
Nüüd on natuke aega möödas ja ma ikkagi ei olnud selle variandiga rahul. Voodriga kardinad rändasid magamistuppa ja kööki tuli teistsugune versioon.
Nüüd tundub kuidagi õigem. Ja valgust on ka märgatavalt rohkem.

Sunday, September 18, 2016

Pilk aeda

My precious is back... and away again.
Ehk siis mu kullakallis kaamera tuli garantiiremondist ja läks täna (või noh, eile, kui kellaaega vaadata ja norida) jälle tagasi, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Jõudsin lihtsalt vahepeal temaga aias ühe tiiru teha. Looduses on vahepeal nii palju muutunud ja mul on natuke kahju, et seda niimoodi jäädvustada ei saanud nagu oleksin tahtnud. Aga mis seal ikka. Väike kokkuvõte sellest, mis on praegu.

Kevadel ette kasvatatuna mulda pandud freesiad õitsevad. Vähemalt osa neist. Ma lihtsalt ei saanud jätta neid kaunitare oma aeda valimata, mis sellest, et meil on iluaeda rohkem kui me korras hoida jaksame.
Kümnest sibulast on praeguseks õitsema läinud viis: 2 kollast, 2 punast ja üks lilla. Ei oska öelda, kas ülejäänutest ka asja saab. Igal juhul täidab nende vähestegi lõhn ümbruse selle nii ülihea lõhnaga, mille pärast ma (juba!) 6 aastat tagasi need lilled oma pruudikimpu valisin. Eriti täiuslik oleks asi veel siis, kui nendest ülejäänud sibulatest mõni veel õitsema läheks ja valgeks osutuks...

Kui kevadel oli meie muru krookuseid tihedalt täis pikitud, siis praegu on sügislilled õitsemisega täies hoos.

Kevadel tegime peenra ka astrite jaoks. Sai küll natuke valesse kohta, sest suvi läbi mustendas tühi laik keset aeda, aga praegu näeb täitsa kena välja.

Piibelehed on oma kaunid healõhnalised õied punaste trullakate viljade vastu vahetanud.
Õnneks pole lapsed neid kiskuma kippunud. Viire teab, et need pole söömiseks mõeldud ja Kaurile olen ka üritanud selgitada, millised marjad on parem suhu toppimata jätta. Näiteks kuslapuudest mööda jalutades näitab ta iga kord punaste marjade poole ja teatab veendunult: "Päh!" :)

Mõnede õitega rõõmustavad meid veel roosid ja tokkroosid.

Täiesti uueks elamuseks oli minu jaoks aga õitseva bambuse nägemine.
Kask on juba hakanud lehti kuldseks värvima.
Ja arooniad on valmis.
Isegi viinamarjad on lõpuks värvi ja maitset omandanud ning kõlbavad täitsa süüa :)