Tuesday, May 9, 2017

Talgunädal 2017

Kui eelmisel aastal saime talgupäeva pidamisega hakkama kahes osas ja kahel päeval (meeldetuletuseks: talgupäev vol 1 ja talgupäev vol 2), siis seekord oli plaanis pidada üks talgupäev, mis aga sujuvalt läks üle talgunädalaks.

Meie ametlikuks talgupäevaks oli paika pandud laupäev, 29. aprill. Nagu eelmiselgi aastal, sidusime ürituse minu sünnipäevaga. Niisiis, veetsin laupäevahommikut talgusupi materjali hakkides, kooki küpsetades ja tube koristades kui Lauri tegi esimesi katseid okste vedamisega. Ilm oli selleks ajaks juba vihmale kiskunud.
Veidi hiljem hakkasid talgulised kohale jõudma. Võtsime nad vastu kergete suupistetega ja julgematega läksime välja proovima, kuidas asi sujub. Alguses oli mõte teha asju kahes vahetuses: üks tiim läheb ja toimetab kuni külm hakkab, siis tuleb tuppa kuivama ja soojenema ja teine tiim läheb õue tööd tegema. Tegelikkuses olime ikkagi enam-vähem korraga õues ja võib-olla nii oligi parem. Eesmärgiks oli puhastada aiaäärt oksarisust nii palju kui võimalik. Välja oli küll hõigatud ka mänguväljaku püstitamine, aga ilma arvestades jätsime selle edaspidiseks.
Õige pea läks vihm üle lörtsiks.

Esialgu ei lasknud talgulised end ilmast heidutada. Kuivanud puud, pehkinud kännutoikad ja langenud oksarisu leidis oma tee lõkkeplatsile. Enne tuli muidugi natuke selles oksarägas teed teha, et väljaveetavat risu oleks võimalik üldse kätte saada.


Mäletan, et tabasin end ühel hetkel mõttelt, et pigem võiks juba lund sadada - lörts teeb olemise vastikult märjaks. Ilmselt võttis ilmataat mu mõtteid kuulda, sest ei läinud palju aega mööda, kui juba langeski taevast lund.

Märjemaks seega väga enam ei saanud. Aga ühel hetkel hakkasid näpud nii hirmsasti külmetama, et enam väljas olla ei kannatanud. Läksime siis tuppa sooja.
Sõime suppi, jõime teed ja panime grill-liha ja -vorstid praeahju küpsema. Soovijad said end ka saunas üles soojendada.
Õhtu edenedes kiskus ilm päris talviseks ja lund oli maas tunduvalt rohkem kui jõulude ajal.
Tundub, et talgukookki sai ilmast inspiratsiooni :)
Järgmiseks päevaks oli suurem osa lumest sulanud ja sai hinnata tehtud tööde tulemuslikkust. Puude ja karjuse vahele oli rajatud tee, mida mööda kuivanud risu välja vedada. Ilmselt on ka karjust nüüd lihtsam hooldada.
Tehtud osa:
Ees ootab veel:

Lõkkeplatsile veetud risu:
Aitäh ilma trotsinud talgulistele!

Vaatamata sellele, et aprill lõppes talviselt, algas mai suure soojaga.

(Jah, meil oli mai alguses ikka veel lumikellukesi!)

Ilm soosis igati abikäte ärakasutamist. Seega võtsimegi külla tulnud sõbranna appi mänguväljakut üles panema.
Enne aktsiooni
Töö sai päris kiiresti hoo sisse...
... ja lastel oli liumäega lõbu laialt juba siis kui selle pööningult alla tassisime.
Kiigepuu postid vajasid maasse kaevamist.
Ja kui muud vahendit käe pärast pole, siis sõbra toetavast õlast on ikka abi :)
Mulle isiklikult tundus, et töö sujus kiiresti, aga enne kui arugi saime, oli õhtu juba käes. Mänguväljak sai põhimõtteliselt kasutusvalmis - redelist sai igal juhul ronida ja liumäest alla ka lasta. Katus oli ka pea kohal. Ainult kiiged ja veel nipet-näpet mingid jubinad jäid panemata.
Aitäh asjalikule abilisele!

Mõned päevad hiljem said kiiged ja käepidemed ka paika.
Komplektis oli tegelikult kaks kiigelauda, aga Viire tungival soovil asendasime ühe neist beebikiigega, et saaks paremini "keeruhoogu" teha :)

Möllunädal jätkus. Järgmiseks väljakutseks oli küttesüsteemi majast välja lõhkumine, sest kohe-kohe hakatakse meile uut ahju, pliiti ja soemüüri ehitama. Seega, kui ma oma sünnipäevaõhtul töölt koju tulin, ootas mind ees niisugune vaatepilt:
Võrdluseks, enne nägi asi välja umbes nii:
Igal juhul ülejäänud õhtu ja pool ööd olid koristamisega sisustatud. Nüüd on meil ajutine elektriahi :D
Edasi oli pliidi ja soemüüri kord.
Sellega õnnestus jälle kuidagi nii, et mina nägin ainult lammutamise algust ja lõppu. Müstilisel kombel oli pioneerpliit, mida me Lauriga kahekesi vaevu nihutada jõudsime, vahepeal õue kolinud... Aitäh abilistele! :)
Jälle sain pool ööd koristada.
Päris naljakas on, et nüüd näeb põhimõtteliselt igast toast igale poole. Ainult Viire toast magamistuppa ei näe, aga kööki on sealt see-eest suurepärane vaade :P
Kokkuvõttes oli väga tegus ja tegelikult ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt päris väsitav nädal. Suur töö on tehtud, nüüd tuleb veel natuke vastu pidada. Kahju ainult, et nad nüüd jälle lund ja miinuskraade ennustavad kui meil kõik sooja andvad jubinad majast välja monteeritud on...

Lõpetuseks veelkord suur-suur aitäh kõigile tublidele abilistele, kes selle nädala kordaminekule kaasa aitasid! Loodan, et ilmast ja tööde eripäradest tulenevad katsumused teid liiga ära ei kohutanud ja järgmisel aastal saab talgupäeval uue hooga kaasa lüüa! :)

Sunday, April 30, 2017

Aprilli ninanipsud

Aprill on olnud... heitlik nagu aprillikuu ilm. Esiteks, on ta alanud ja lõppenud võrdlemisi ühtmoodi...
31. märts
29. aprill
... aga sinna vahele on jäänud kõik ülejäänud aastaajad oma täies hiilguses:
14. aprill

22. aprill

28. aprill
Teiseks, tohutu kiire on olnud ka tööl (koolitused, päevased ja üks öine üritus, ootamatused seoses graafikuga jne.

Kolmandaks, kõikvõimalikud sugulased ja tuttavad (ka need, kellel muidu aprillis sünnipäeva ei ole, sh ma ise), on suutnud oma pidupäevad just sellesse kuusse organiseerida. Kui siia lisada veel vajadus aias tegutsema hakata ja hunnik rohkem või vähem meeldivaid vahejuhtumeid, siis kokkuvõttes on aprill olnud igal rindel väga heitlik, ettearvamatu ja proovilepanev. Põnev, aga ka päris väsitav. Aga lühidalt olulisematest vahejuhtumitest.

Lubasime Viirele tema sünnipäeval, et ta saab kassi. Ja et ta saab oma kassi ise välja valida. Oleme kassipoegadel juba veebruarist silma peal hoidnud, aga liiga ülepeakaela peresse uue liikme võtmist organiseerida ei tahtnud. 11. aprillil käisime lõpuks Raplas 3-päevaseid kiisusid vaatamas. Polegi vist kunagi nii pisikesi näinud... Silmad olid kõigil veel kinni ja kui ema natuke kaugemale juhtus minema, oli kisakoor lahti. Igal juhul valisime endale välja oranži-valgekirju kiisupoisi ja leppisime kokku, et saame ta endale koju juunis, siis kui ta ema juures juba piisavalt palju jõudu ja eluks vajalikke teadmisi on kogunud.
Aga kellel on kõige soojem? ;)
Sealt edasi on aeg kulgenud orav-rattas tempos. Lauril oli vahepeal puhkus ja siis tegeles ta põhiliselt kuuri lammutamisega. See tegevus tekitas nii palju pehkinud puitu, et palusin tal ühel päeval lõket teha. Ma ise polnud muidugi umbes nädal aega lõkkeplatsile sattunud ega kujutanud ette, mis olukord seal täpselt valitseb. Kuiv, on vist kõige täpsem kirjeldus. Igal juhul jäi see, 24. aprillil tehtud lõke meie aprillikuu esimeseks ja viimaseks lõkkeks, sest oleks peaaegu kulupõlengu vallandanud. Ma ise ei olnud sel hetkel kodus, aga sain Laurilt äreva kõne, mille peale lasin tal edasi tegutseda ja teavitasin ise häirekeskust. Õnneks suutis Lauri ise asja kontrolli alla tagasi saada. Ämbritäis vett ei teinud selles olukorras peale aurustumise midagi. Aga seljast võetud jopega süttinud mätaste materdamine viis sihile.
Muutunud olukorrast teavitasin samuti häirekeskust, aga nad pidasid paremaks ikkagi brigaadi kohale saata, veendumaks et asi on tõepoolest ohutu. Päästjate hinnangul oli tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega, sest meil oli tegelikult korralik ette valmistatud tulease jne. Ise olen õnnelik selle üle, et kui aasta tagasi seda lõkkeplatsi rajasime, taipasin eelnevalt Päästeametilt instruktsioone küsida, kui kaugele erinevatest objektidest peab lõkkekoht jääma. Soovitan soojalt järgida:
Seekord pääsesime korraliku ehmatusega. Järgmist niisugust intsidenti loodetavasti ei tule.

Kuu lõppu oli meil planeeritud sünnipäev+talgud üritus nagu eelmiselgi kevadel. Sellest kirjutan veel eraldi pikemalt, aga olgu öeldud, et kui eelmise aasta üritus oli pigem talgud, siis selle aasta üritus oli ootamatust lumetuisust (vt 29. aprilli pilt postituse alguses) tingituna pigem sünnipäev.

Saturday, March 25, 2017

Kirju aasta?!

Öeldakse, et kui näed suvel esimesena kirjut liblikat, tuleb kirju suvi. Viimaste aastate esimesed liblikad ongi mul kirjud olnud ja - tõsi - ega tegevusest puudu pole tulnud. Sel aastal oli esimene kohtumine eriti varajane, päris märtsi alguses.
Meil on suvel tõsine plaan uued korralikud kuurid ehitada, seetõttu tegeleme hetkel vanade kuuride tühjendamisega. Nii siis ilmselt juhtuski, et ehitusmaterjali ülejääke kuurist välja tassides häirisime oma sahmimisega ilmselt ühe päevapaabusilma talvitumist. Huvitav, kas mida varem kirjut liblikat näed, seda pikemalt kirju periood kestab? :) Selle aasta senise kogemuse põhjal võiks küll nii öelda...
Lisan siia ühe linnulennult pildi meie veel võrdlemisi terviklikust kuurikombost - siis on hiljem võrdlusmaterjali.

Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.
Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.


Mõista-mõista, mis on pildil? :)


Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.
Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.



Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.