Friday, August 26, 2016

Abstraktne kunst

Eeskoja vannitoa osas on meil seinapalgid puhastatud ja näevad nüüd väga vinged välja.
Aga tegelikult jäi mulle täna lihtsalt silma meie vannitoa kunstipärane elektrijuhtmestik.
Vannitoast veel nii palju, et plaadid on käes, uks ees ning kraanikauss koos segistiga ostetud. WC-pott on juba üsna ammu välja valitud, aga veel ostmata ning dušinurga segistid jm kraam vajab veel natuke peamurdmist. Täpselt nagu kapid, tasapinnad ja peegel koos valgustiga. Täiesti hämmastav, kui halb on vannitoavalgustite valik, eriti kui jutt on kohtvalgustist peegli kohal. Olen näinud üht tüüpi valgustit, mis mulle meeldis, aga see oligi müügis koos peegliga ja see peegel oli meie vannitoa jaoks kindlasti liiga suur.

Suur saak!

Sellest, et sügis on lähenemas, annab märku see, et erinevad aiaviljad on hakanud valmima. Meil on peenras päris potsakad kurgid. Sibulad võtsin üles umbes nädala eest ja nüüd nad loodetavasti kuivavad. Tehtud on esimesed seeneretked metsas ja põlluserval ja saadud esimene puravikusaak.
Valmivad ploomid ja astelpajud. Neid viimaseid on ohtramalt kui arvata oskasin - kõik oksad on tihedalt täis.
Korjata on neid küllaltki ebamugav. Pole nagu väga kogemusi ka. Lugesin, et saab korjata ükshaaval käsitsi või siis lõigata viljakandvad oksad maha, panna sügavkülma ja noppida hiljem marjad külmunud okstelt - pidavat kergemini lahti tulema. Ainult ei siis saab saaki üle aasta. Eks näis kui palju marju ära korjata jaksame ja kui palju korjatud marju talvega ära sööme.
Aga kõige rohkem saaki annavad sel aastal vaieldamatult õunapuud. Ma eriti ei tea, mis sorti õunad meil on. Tunnen meie puudest ära vaid 'Martsipani', mistõttu teised olulised "sordid" on meil praegu kiige õunapuu ja noor puu. Ja siis hunnik neid, mis hiljem valmivad. Igal juhul oleme neid õunu juba kotitäite kaupa igale poole jaganud. Eile veetsin taaskord terve päeva õunapuude all ja sorteerisin mumifitseerunud või lihtsalt mädanenud õunu söögikõlbulikest. Terve koda sai kaste ja ämbreid täis.
Kusjuures kaks suurt kastitäit viisime veel naabri hobustele maiustamiseks.
Täna keetsime esimese laari moosi. Kõige väiksema ämbri põhi veel ei paista...
Umbes nädala eest saime kätte ka toidukuivati, ilma milleta ma enam oma elu ette kujutada ei oska.
Naerame Lauriga, et kui keldri õunu täis tassime, siis jätkub kuivatamiseks õunu jaanipäevani. Aga tegelikult ei ole see üldse naljakas, sest minu eilsest pingutusest hoolimata olid täna jälle puude alused õunu täis potsatanud. Nii ei saa isegi muru niita...

Elektripost

Meil seisis keset õue üks ütlemata õnnetu välimusega viltune ja poolpehkinud elektripost.
Andsime sellest juba kevadel Elektrilevile teada. Nad tegid suured silmad ja ütlesid, et väga hea, et neid teavitasime, sest niisuguseid poste ei tohigi enam olla. Lubasid ära vahetada. Töö tähtajaks määrati 8. juuli.
Juuni keskel helistati, et posti tullakse vahetama 20. juunil. Kõlas hästi - oleks saanud enne jaanipäeva ühele poole. 19. juunil helistati ja öeldi, et tormikahjustuste likvideerimise tõttu ei ole neil võimalik järgmisel päeval posti vahetama tulla. Uus post ise oli küll selleks ajaks juba kohale toodud ja tee äärde rohu sisse maha pandud. Aga teadmata aja taha lükati ka töö tähtaeg.
Ootasin siis natuke aega kuni tundus, et tormikahjustused peaksid likvideeritud olema. Võtsin Elektrileviga uuesti ühendust ja sain teada, et post vahetatakse välja augustis. Nüüd teisipäeval tehti see nali lõpuks ära. Nüüd on meil ilus sirge post (küljes tolkneva taimestikuga, sest muru, millele post paar kuud tagasi vedelema jäeti, oli vahepeal heinaks kasvanud) herilasemustrilise kinnitustrossiga. Näeb natuke turvalisem välja küll. Ja mulle meeldib, et nelja õhus rippuva traadi asemel on meil nüüd üks kaabel.
Nüüd peab ainult vana postiga midagi ette võtma. Betoonist osaga ei oska ma küll midagi tarka peale hakata, aga küllap puidule rakenduse leiab.

Thursday, August 18, 2016

Poliitikast ja paberimajandusest

Kui meil eelmise aasta jaanuaris poeg sündis, elasime veel Tallinnas ja maal oma majas elamine tundus olevat kauge, ebamäärane ja (vähemalt esialgu) küllaltki kättesaamatu unistus. Igal juhul polnud meil ühtki konkreetset plaani, mis oleks hõlmanud Tallinnast eemale kolimist. Seega tundus Tallinna linna sünnitoetuse väljamaksmise kord küll endiselt pisut jabur (pool toetust (=160€) makstakse välja siis, kui laps sünnib ja teine pool (=160€) siis, kui ta on aastaseks saanud, tingimusel, et lapse mõlemad vanemad on Tallinnasse sisse kirjutatud; jabur selles mõttes, et laps on ikka olemas, vahet pole, kus ja millise vanemaga ta mingil eluetapil koos elab), kuid näis, et see meid sügavamalt ei puuduta.
Arusaam asjade võimalikkusest või võimatusest võib aga üsna kiiresti muutuda, kui muutuvad prioriteedid. Suve lõpus võtsime endale pähe, et me ikkagi väga tahame Tallinnast ära kolida ja seetõttu peab see olema võimalik, seega asusime selle nimel tegutsema ja tulemust ei tulnudki kaua oodata. Septembris nägime seda õiget kohta, oktoobris sai see meie omaks ja detsembris kolis mees pojaga juba sisse.
Uus elukorraldus tõi kaasa palju muutusi ja ka küsimusi. Avastasime, et tänu EASile on meil põhimõtteliselt võimalik taotleda toetust hajaasustuse programmist vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks (sest vett majas polnud ja pole ka hetkel), eeldusel, et vähemalt üks meist oleks uude kodusse sisse kirjutatud ja elab seal alaliselt. Kuna Viire käis veel Tallinnas lasteaias ja mina Tallinna lähedal tööl, siis otsustasime, et Lauri ja Kaur kolivad enne jõule päriselt sisse ja meie pärast kooliaasta lõppu järele.
Lauri pani ennast kohe ka uue valla kodanikuna kirja, me Viirega jäime veel tallinlasteks, sest muidu ei oleks Viire saanud lasteaia-aastat lõpuni käia. Ja tõsi ta on, et tasuta ühistransport on ka üpris mugav. Kauri elukoht jäi aasta lõpus miskipärast ümber registreerimata, tegime seda alles veebruaris. Enne seda jõudis asjapulk päälinna linnaosavalitsusest mulle veel helistada: "Kas Te teate, et Te ei saa teist osa lapse sünnitoetusest?" Vastasin, et olen sellega kursis. "Siis on ju hästi," kõlas vastus, lisandusid tavapärased viisakusavaldused ja kõne lõppes. Vaatamata sellele, et poolest toetusest loobumine oli meie enda teadlik valik võimalikke kasutegureid kaalukausile seades, tekitas niisugune lause siiski trotsi: mis siin siis täpselt hästi on? Kas see, et linna eelarvesse jääb rohkem raha? Või see, et ei pidanudki mulle pikalt ja laialt seletama, miks asjad just nii on? Või hoopis see, et juriidiliselt on kõik korrektne?
On ju teada, et kõik omavalitsused soovivad, et neil oleks rohkem elanikke. Nii mõneski on välja mõeldud peibutisi, millega teistest linnadest ja valdadest elanikke enda poolele üle meelitada. Nii mõnigi neist ilmselt ka toimib (vähemalt mingil määral). Tallinnal on selles osas ilmselt rohkem ressursse ja võimalusi kui ühelgi teisel Eesti linnal või vallal. Samas kurdetakse maapiirkondade tühjaks jooksmise üle: inimesed kolivad linnadesse, need kes maale alles jäävad, vananevad, uut verd peale ei tule, lapsi juurde ei sünni. Sellest tulenevalt jääb elu justkui seisma: milleks pakkuda teenust (pidada üleval kooli, kauplust vm asutust) kui puudub tarbija? Selle jaoks, et näidata, et asjaga (kasvõi näiliselt) ikka natuke tegeletakse, on välja mõeldud igasugused maale-elama aktsioonid, ettevõtluse arendamise kampaaniad, erinevad toetused.
Meie otsustasime toetust taotleda eelpool mainitud hajaasustuse programmist. Olgu öeldud, et selle abil toetatakse majapidamistesse vee-, kanalisatsiooni- ja elektrisüsteemide ning juurdepääsuteede rajamist kuni 66,67% ulatuses projekti maksumusest (max 6500€). Käesoleva aasta programmidokumendi järgi vastasime me kirjeldatavale sihtgrupile: üks pereliige elas alaliselt majas sees ja oli sinna ka sisse kirjutatud. Tegelikkuses oli neid alalisi elanikke isegi 2, aga poeg ei läinud esialgu ametlikult arvesse, sest kuigi aprillikuuks, mil taotlust täitma hakkasime, oli see ka juba tema ametlikult registreeritud elukoht, ei olnud sel 1. jaanuari klauslit arvesse võttes erilist tähtsust. Otsustasime siiski vallast nõu küsida, kuidas toimida (nimelt on taotlemisel eelistatud üldjuhul alaealiste lastega pered), sest reaalselt oli meil ikkagi tegemist terve pere (sh 2 alaealise lapse) alalise elukohaga, olgugi, et me Viirega kolisime päriselt sisse alles suve alguses. Õnneks tundub, et meil on vallas küllaltki mõistlikud inimesed. Olin terve programmidokumendi üksipulgi läbi lugenud, jooninud alla küsimusi tekitanud kohad ja kirjutanud juurde kõik küsimused, mis lugedes ja loetut seedides pähe olid tulnud. Seejärel läksime valda selle teema spetsialisti vastuvõtule ja pärisin nii palju kui oskasin. Sain ilma igasuguste probleemideta ammendavad vastused. Kui seni oli mind piinanud mõte, et äkki tõmbab see, et me Kauri kohe sisse ei kirjutanud, meie püüdlustele vee peale, siis nüüd rahunesin natuke maha. Meil soovitati ametlike arvude juurde kirjutada selgitus sellest, missugune on reaalne olukord ja miks see just niisugune on. Nii tegimegi.
Nüüdseks on pikad ja piinarikkad menetlusnädalad möödas ja teame, et meie projektidele on eraldatud toetusraha. See muidugi tähendab meile jälle suuremat sorti paberimajandust, dokumentidesse, vallaga suhtlemisse ja aruandlusesse süüvimist ja üleüldist ehitustöödega seonduvat peavalu, aga meie eesmärk toetuse saamise osas on täidetud. Samuti langetasime õige otsuse omavalitsuste osas, kes võitlesid selle eest, et meid oma hingekirja saada. 2/3 suurune toetus vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamisel on ilma igasuguse kahtluseta rohkem väärt kui ühekordne poolik sünnitoetus või tasuta bussisõit.
Kokkuvõttes: mida võin oma kogemusest lähtuvalt öelda?
* Tallinna linna sünnitoetuste maksmise süsteem lonkab. Mitte, et see mind enam otseselt puudutaks või et ma oleksin lasknud end sellest oluliselt häirida, aga nii see lihtsalt on. Paratamatult on uue ilmakodaniku sünni puhul vaja kõige suuremaid kulutusi teha just alguses. Siinkohal ei tohiks määravaks saada see, missugune toetuse jagamise poliitika kohalikule omavalitsusele parasjagu kõige kasulikum on. Ja nagu näha, siis ega see 160€ inimesi otseselt kinni ei hoia - kes tahab, see läheb nagunii.
* Riik ja kohalikud omavalitsused võiksid mõnes asjas natuke rohkem koostööd teha ja ühist poliitikat viljeleda. Kui riik meelitab inimesi maale ja linn linna, siis tekib küsimus, miks nad teineteisele vastu töötavad. Arusaadav, et igaüks tahab kasu saada, aga mis on kasulik riigile tervikuna? Kas sellele küsimusele ongi üldse lihtsat ja ühest vastust? Ja kui ongi, siis kui palju on neid inimesi, kes end selles valdkonnas riigi huvidest mõjutada lasevad? Vaevalt, et väga palju. Meie tegime oma valiku lihtsalt iseenese ja mitte kellegi teise huvidest lähtudes - tahtsime vaikust ja rahu looduskaunis omaette kohas. NATO hävitajate madallennud asustamata punktides arvestame sellest vaikusest ja rahust välja.
* Vaatamata sellele, et paberimajandust peetakse meil oluliseks (projektide puhul on see ka põhimõtteliselt arusaadav), on ikkagi meeldiv näha, et ka mõned ametnikud on inimesed. Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil Tallinnas elades oleksin ametiasutusi külastades tundnud, et kogu bürokraatia kiuste olen ma ikkagi inimene. Nüüd, väiksemas kohas (aga sellele vaatamata küllaltki suures vallas) elades olen nii meilitsi, telefonitsi kui ka näost näkku suhelnud nii mõnegi vallaametnikuga ja kogemus on täiesti erinev. Rõhk ei ole mitte JOKK-olukordadel, vaid sellel, et iga numbri taga, mis kajastub valla statistikas, on tegelikult ka inimene.

Tuesday, August 9, 2016

Vahekokkuvõte

Praeguseks on meil katus vahetatud (sellega saime tegelikult juba juuli lõpus ühele poole). On hea tunne küll, et üks suur asi on nüüd tehtud ja korras. Töö on testitud juba päris mitme halastamatu paduvihma poolt ja tundub, et pretensioone pole.
Kojalgi on juba mõnda aega laudvooder ümber ja käsile on võetud sisetööd. Päris palju peamurdmist oli selle üle, kuhu mida paigutada. Ainuke kindel teadmine oli mul selle kohta, kuhu ja kuidas tuleb dušinurk (tõsi, ka see vahetas asukohta, sest ilmnes, et meie maja seinapalgid on liiga heas seisukorras selleks, et neid kinni plaatida). Dušinurgast lähtuvalt joonistati meile spreiga betoonpõrandale tulevased seinad ja seejärel tekkis juba konkreetsem ettekujutus sellest, mis kuhu mahub. Konkreetsetest edasiminekutest võib hetkeseisuga nimetada, et keldriluuk on vahetanud asukohta, seinad ja lagi on soojustatud, vannitoa osas on juba põrandki valatud ja täna käisime seina- ja põrandaplaate tellimas. Kirjelduste fotodega illustreerimise osas olen nüüd mõnda aega küllaltki kitsi, sest minu kullakallis kaamera istub garantiiremondis ja mulle lubati, et enne 1,5 kuu möödumist ei kuule ma temast midagi...

Wednesday, July 20, 2016

Korsten

Esmaspäeva hommikul sai meie korstnapits uue hingamise :)
Enne
Pärast

Vundamenditööd

Selle nädalaga, mil kodust eemal olin, juhtus ka ehituslainel nii mõndagi. Nimelt võtsid töömehed ette koja vundamendi soojustamise ja avastasid, et mida ei ole, see on vundament. Tähendab, seestpoolt näeb kõik väga ilus ja korrektne välja (ei kaevunud maja alla, meil on seal kelder ja see on seestpoolt tõesti suht kenasti laotud), aga väljastpoolt on see miskipärast tegemata jäetud. Toodi siis kopad ja segumasinad ja muud sõbrad kohale ja asuti tegutsema. Vahepeal nägi meie juurdeehitis välja nagu vallikraaviga kindlus.
Ja see, mida kraavis näha oli, oli vundamendist tõepoolest üsna kaugel:
Veel halvem lugu on see, et kahtluste kohaselt pole ka maja vundament eriti heas seisus. Aga seda hakkame ilmselt järgmisel aastal avastama. Igal juhul tehti nende koppade ja segumasinatega head tööd ja peale väikest abrakadabrat...
... oli meil ilus uus vundament olemas :)