Tuesday, October 31, 2017

Päike pudelis

Oktoobri keskel haigena kodus istudes avastasin poolkogemata eelmisel sügisel sügavkülma korjatud astelpajumarjad. Oleme neid terve talve, kevade ja suve kirunud, sest neid oli päris palju ja nende kõrval muudele sügavkülma potentsiaalselt mahtuma pidavatele asjadele enam eriti ruumi ei jätkunud. Nüüd tundus olevat viimane aeg nendega midagi ette võtta.

Astelpajusid kuumutada ei soovitata - nii pidavat kõik kasulikud vitamiinid välja minema. Seega moosikeetmise võimalus jäi välja. Toormoosi oleks muidugi võinud teha, aga see vist väga kaua ei säili ja astelpajumoosi naljalt niisama lusikaga purgist ei söö. No mõni võib-olla sööb ka, aga meie peres käib moos reeglina millegi peale või sisse.

Igal juhul pika mõtlemise peale meenus, et meil peaks kusagil olema miskine väike motoriseeritud mahlapress. Selle kapist välja otsisimegi. Natuke põristamist ja saigi toormahl valmis.
Ühest kannutäiest jätkus umbes nädalaks. Kasutasime seda enamasti kontsentraadina - valasime sortsu mahla klaasi, seejärel vett peale ja lõpuks segasime sisse juure lusikatäie mett. Maitses hästi - isegi lapsed jõid vaatamata üsna hapule maitsele rõõmuga :)

Saturday, September 30, 2017

Küttesüsteem

Sügisel avaldas korstnapühkija arvamust, et meie ahi peab veel heal juhul ühe hooaja vastu. Pidaski. Seetõttu ei jäänud me õnne pikemalt narritama ja mai alguses lõhkusime vana küttesüsteemi (ahi, pliit, soemüür) välja. Tolmutamist oli oi, kui palju! Aga arvasime, et on otstarbekas see tahmane töö ühekorraga ära teha, pealegi tahtsime, et kogu kupatus ühtne välja näeks.
Mai keskel asus pottsepp tööle. Esmalt saeti põrandasse augud ja valmistati pind ahju ja pliidi aluse tegemiseks ette.
Siis valati alused ja kõpitseti päris palju korstent.
Kui tolmusemad tööd tehtud olid, jõudsime lõpuks tubade isoleerimiseni ka :D
Kaks nädalat hiljem oli tühjus taas täidetud.
Kütmisvalmidusest oli asi muidugi veel kaugel. Ahju kuivamisele kulus päris tükk aega, sest ilmad olid vihmased ja jahedad. Kahju oli vaadata uusi peaaegu valmis ahjusid ja tõdeda, et hetkel pole nendest asja toatemperatuuri tõstmisel ega õhuniiskuse langetamisel. Lõpuks kuivas ahi ikkagi ära ning kõikvõimalikud augud said endale uksed ja luugid ette. Kuna mul on punase tellise allergia (no mitte päriselt - üsna mitut ilusat punasest tellisest ahju olen tegelikult näinud, aga enda kodus viimistlusmaterjalina seda hästi ette ei kujuta), siis järgnes korralik pahteldamine. Seejärel liimiti külge paekiviplaadid ja saime loa ahju sisse kütta.
Sissekütmine oli muidugi omaette ettevõtmine ja võttis ka päris palju aega. Tuli jälgida, et siibrit pärast kinni ei paneks ja uurida, kui palju vett kondenseerub tahmaluukidele. Sissekütmisperioodi lõpus saime ahju juba päris soojaks kütta, aga selleks ajaks olid muidugi ilmad ka juba soojaks tagasi läinud. Tundus pisut imelik veel juurde kütta, aga mis teha.
Kõige lõpuks sai kogu kupatus endale krohvikihi peale.
Nüüd - sügise saabudes võib põhimõtteliselt öelda, et tööd on lõpule viidud. Paigaldada on vaja veel plekid uste ette põranda kaitseks ja klaas pliidi taha soemüüri kaitseks. Aitäh asjalikule pottsepale! :)

Thursday, June 8, 2017

Porgand

8. aprillil sündis üks armas kiisupoiss, keda me juba 11. aprillil, 3-päevaselt, vaatamas käisime.
Tal oli palju õdesid-vendi, kokku 6 kassipoega. Otsustasime, et temast saab meie uus pereliige ja jätsime ta emme juurde kosuma. Ei läinudki väga palju aega kui meile teatati, et kiisu juba sööb ise ja käib liivakastis ja et varsti võiksime talle järele minna.
20. mail tõimegi väikese kassipoja endale koju. Ta oli vaevu pooleteise kuune ja esialgu üsna argliku olemisega, aga juba esimese päeva õhtuks oli ta meid kõiki omaks võtnud ja uudistas tähelepanelikult ringi. Viire pani talle nimeks Porgand. Ülejäänud variandid olid Pätu, Antenn, Prügikast ja Post. Antenn oleks päris lahe nimi olnud, aga Porgandil pole ka viga.
Igal juhul hakkas Porgand üsna kiiresti märku andma sellest, kuhu üks või teine asi tema meelest paigutada. Minu esialgu paika sätitud versioonist ei tehtud väga välja, seega otsustasin talle järele anda - paigutasin magamisaseme sinna, kuhu ta pidevalt peitu tahtis pugeda ja liivakasti sinna, kus ta kraapimas käis. Tundus, et meie üksteisemõistmine sujus kenasti.
Mõne aja möödudes, kui ta juba kojas (mille esialgu tema ruumiks teisendasime) ennast mugavalt tundis, tutvustasime talle ka õuerõõme. Algus läks ettevaatlikult ja pikkamisi, aga nüüd jookseb juba kõhklematult peaaegu kogu aias ringi.
Nüüd on see väike tegelane meie juures juba 3 nädalat olnud ja 2-kuuseks saanud. Kosub kenasti ja julgust on ehk rohkemgi kui tarvis, kohati näitab päris kiskjalikke instinkte välja. Loodan, et ta mingi hetk ikka taipab, et seda kätt, mis pai teeb ja süüa annab, ei maksa väga kõvasti hammustada...

Tuesday, May 9, 2017

Talgunädal 2017

Kui eelmisel aastal saime talgupäeva pidamisega hakkama kahes osas ja kahel päeval (meeldetuletuseks: talgupäev vol 1 ja talgupäev vol 2), siis seekord oli plaanis pidada üks talgupäev, mis aga sujuvalt läks üle talgunädalaks.

Meie ametlikuks talgupäevaks oli paika pandud laupäev, 29. aprill. Nagu eelmiselgi aastal, sidusime ürituse minu sünnipäevaga. Niisiis, veetsin laupäevahommikut talgusupi materjali hakkides, kooki küpsetades ja tube koristades kui Lauri tegi esimesi katseid okste vedamisega. Ilm oli selleks ajaks juba vihmale kiskunud.
Veidi hiljem hakkasid talgulised kohale jõudma. Võtsime nad vastu kergete suupistetega ja julgematega läksime välja proovima, kuidas asi sujub. Alguses oli mõte teha asju kahes vahetuses: üks tiim läheb ja toimetab kuni külm hakkab, siis tuleb tuppa kuivama ja soojenema ja teine tiim läheb õue tööd tegema. Tegelikkuses olime ikkagi enam-vähem korraga õues ja võib-olla nii oligi parem. Eesmärgiks oli puhastada aiaäärt oksarisust nii palju kui võimalik. Välja oli küll hõigatud ka mänguväljaku püstitamine, aga ilma arvestades jätsime selle edaspidiseks.
Õige pea läks vihm üle lörtsiks.

Esialgu ei lasknud talgulised end ilmast heidutada. Kuivanud puud, pehkinud kännutoikad ja langenud oksarisu leidis oma tee lõkkeplatsile. Enne tuli muidugi natuke selles oksarägas teed teha, et väljaveetavat risu oleks võimalik üldse kätte saada.


Mäletan, et tabasin end ühel hetkel mõttelt, et pigem võiks juba lund sadada - lörts teeb olemise vastikult märjaks. Ilmselt võttis ilmataat mu mõtteid kuulda, sest ei läinud palju aega mööda, kui juba langeski taevast lund.

Märjemaks seega väga enam ei saanud. Aga ühel hetkel hakkasid näpud nii hirmsasti külmetama, et enam väljas olla ei kannatanud. Läksime siis tuppa sooja.
Sõime suppi, jõime teed ja panime grill-liha ja -vorstid praeahju küpsema. Soovijad said end ka saunas üles soojendada.
Õhtu edenedes kiskus ilm päris talviseks ja lund oli maas tunduvalt rohkem kui jõulude ajal.
Tundub, et talgukookki sai ilmast inspiratsiooni :)
Järgmiseks päevaks oli suurem osa lumest sulanud ja sai hinnata tehtud tööde tulemuslikkust. Puude ja karjuse vahele oli rajatud tee, mida mööda kuivanud risu välja vedada. Ilmselt on ka karjust nüüd lihtsam hooldada.
Tehtud osa:
Ees ootab veel:

Lõkkeplatsile veetud risu:
Aitäh ilma trotsinud talgulistele!

Vaatamata sellele, et aprill lõppes talviselt, algas mai suure soojaga.

(Jah, meil oli mai alguses ikka veel lumikellukesi!)

Ilm soosis igati abikäte ärakasutamist. Seega võtsimegi külla tulnud sõbranna appi mänguväljakut üles panema.
Enne aktsiooni
Töö sai päris kiiresti hoo sisse...
... ja lastel oli liumäega lõbu laialt juba siis kui selle pööningult alla tassisime.
Kiigepuu postid vajasid maasse kaevamist.
Ja kui muud vahendit käe pärast pole, siis sõbra toetavast õlast on ikka abi :)
Mulle isiklikult tundus, et töö sujus kiiresti, aga enne kui arugi saime, oli õhtu juba käes. Mänguväljak sai põhimõtteliselt kasutusvalmis - redelist sai igal juhul ronida ja liumäest alla ka lasta. Katus oli ka pea kohal. Ainult kiiged ja veel nipet-näpet mingid jubinad jäid panemata.
Aitäh asjalikule abilisele!

Mõned päevad hiljem said kiiged ja käepidemed ka paika.
Komplektis oli tegelikult kaks kiigelauda, aga Viire tungival soovil asendasime ühe neist beebikiigega, et saaks paremini "keeruhoogu" teha :)

Möllunädal jätkus. Järgmiseks väljakutseks oli küttesüsteemi majast välja lõhkumine, sest kohe-kohe hakatakse meile uut ahju, pliiti ja soemüüri ehitama. Seega, kui ma oma sünnipäevaõhtul töölt koju tulin, ootas mind ees niisugune vaatepilt:
Võrdluseks, enne nägi asi välja umbes nii:
Igal juhul ülejäänud õhtu ja pool ööd olid koristamisega sisustatud. Nüüd on meil ajutine elektriahi :D
Edasi oli pliidi ja soemüüri kord.
Sellega õnnestus jälle kuidagi nii, et mina nägin ainult lammutamise algust ja lõppu. Müstilisel kombel oli pioneerpliit, mida me Lauriga kahekesi vaevu nihutada jõudsime, vahepeal õue kolinud... Aitäh abilistele! :)
Jälle sain pool ööd koristada.
Päris naljakas on, et nüüd näeb põhimõtteliselt igast toast igale poole. Ainult Viire toast magamistuppa ei näe, aga kööki on sealt see-eest suurepärane vaade :P
Kokkuvõttes oli väga tegus ja tegelikult ka nii vaimselt kui ka füüsiliselt päris väsitav nädal. Suur töö on tehtud, nüüd tuleb veel natuke vastu pidada. Kahju ainult, et nad nüüd jälle lund ja miinuskraade ennustavad kui meil kõik sooja andvad jubinad majast välja monteeritud on...

Lõpetuseks veelkord suur-suur aitäh kõigile tublidele abilistele, kes selle nädala kordaminekule kaasa aitasid! Loodan, et ilmast ja tööde eripäradest tulenevad katsumused teid liiga ära ei kohutanud ja järgmisel aastal saab talgupäeval uue hooga kaasa lüüa! :)

Sunday, April 30, 2017

Aprilli ninanipsud

Aprill on olnud... heitlik nagu aprillikuu ilm. Esiteks, on ta alanud ja lõppenud võrdlemisi ühtmoodi...
31. märts
29. aprill
... aga sinna vahele on jäänud kõik ülejäänud aastaajad oma täies hiilguses:
14. aprill

22. aprill

28. aprill
Teiseks, tohutu kiire on olnud ka tööl (koolitused, päevased ja üks öine üritus, ootamatused seoses graafikuga jne.

Kolmandaks, kõikvõimalikud sugulased ja tuttavad (ka need, kellel muidu aprillis sünnipäeva ei ole, sh ma ise), on suutnud oma pidupäevad just sellesse kuusse organiseerida. Kui siia lisada veel vajadus aias tegutsema hakata ja hunnik rohkem või vähem meeldivaid vahejuhtumeid, siis kokkuvõttes on aprill olnud igal rindel väga heitlik, ettearvamatu ja proovilepanev. Põnev, aga ka päris väsitav. Aga lühidalt olulisematest vahejuhtumitest.

Lubasime Viirele tema sünnipäeval, et ta saab kassi. Ja et ta saab oma kassi ise välja valida. Oleme kassipoegadel juba veebruarist silma peal hoidnud, aga liiga ülepeakaela peresse uue liikme võtmist organiseerida ei tahtnud. 11. aprillil käisime lõpuks Raplas 3-päevaseid kiisusid vaatamas. Polegi vist kunagi nii pisikesi näinud... Silmad olid kõigil veel kinni ja kui ema natuke kaugemale juhtus minema, oli kisakoor lahti. Igal juhul valisime endale välja oranži-valgekirju kiisupoisi ja leppisime kokku, et saame ta endale koju juunis, siis kui ta ema juures juba piisavalt palju jõudu ja eluks vajalikke teadmisi on kogunud.
Aga kellel on kõige soojem? ;)
Sealt edasi on aeg kulgenud orav-rattas tempos. Lauril oli vahepeal puhkus ja siis tegeles ta põhiliselt kuuri lammutamisega. See tegevus tekitas nii palju pehkinud puitu, et palusin tal ühel päeval lõket teha. Ma ise polnud muidugi umbes nädal aega lõkkeplatsile sattunud ega kujutanud ette, mis olukord seal täpselt valitseb. Kuiv, on vist kõige täpsem kirjeldus. Igal juhul jäi see, 24. aprillil tehtud lõke meie aprillikuu esimeseks ja viimaseks lõkkeks, sest oleks peaaegu kulupõlengu vallandanud. Ma ise ei olnud sel hetkel kodus, aga sain Laurilt äreva kõne, mille peale lasin tal edasi tegutseda ja teavitasin ise häirekeskust. Õnneks suutis Lauri ise asja kontrolli alla tagasi saada. Ämbritäis vett ei teinud selles olukorras peale aurustumise midagi. Aga seljast võetud jopega süttinud mätaste materdamine viis sihile.
Muutunud olukorrast teavitasin samuti häirekeskust, aga nad pidasid paremaks ikkagi brigaadi kohale saata, veendumaks et asi on tõepoolest ohutu. Päästjate hinnangul oli tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega, sest meil oli tegelikult korralik ette valmistatud tulease jne. Ise olen õnnelik selle üle, et kui aasta tagasi seda lõkkeplatsi rajasime, taipasin eelnevalt Päästeametilt instruktsioone küsida, kui kaugele erinevatest objektidest peab lõkkekoht jääma. Soovitan soojalt järgida:
Seekord pääsesime korraliku ehmatusega. Järgmist niisugust intsidenti loodetavasti ei tule.

Kuu lõppu oli meil planeeritud sünnipäev+talgud üritus nagu eelmiselgi kevadel. Sellest kirjutan veel eraldi pikemalt, aga olgu öeldud, et kui eelmise aasta üritus oli pigem talgud, siis selle aasta üritus oli ootamatust lumetuisust (vt 29. aprilli pilt postituse alguses) tingituna pigem sünnipäev.