Monday, September 26, 2016

Kanalisatsioonist

Kui veetrassi kaevamisel ajas üks jama teist taga, siis kanalisatsiooniga oli asi lihtsam. Trassi kaevamine läks ludinal, mahuti jaoks augu kaevamine võttis natuke rohkem aega. Kopamehel oli meie kivisest maast ilmselt kopp ees.
Kaur oli väga rahul, et terve hoov oli tema mänguväljakuks muudetud.
Mahuti koos kanalisatsioonitrassiga sai ilusti paika.
Pärast kraavi ja augu kinniajamist väideti meile, et sellest august alates võib juba pissil käia :D
Endisest muruplatsist pole enam midagi järel, aga küllap jõuame ka selle taastamiseni kui pakilisemad probleemid lahendatud. Loodame, et sügis liiga sopane ei tule...
Kuna väljakaevatud pinnast jäi väga palju üle (8m3 vähemalt), siis saime selle arvelt õueala natuke avaramaks.
Nüüd tuleb kuidagi välja mõtelda, mida tiigi kaldaga peale hakata. Õnneks on talv tulekul ja kevadeni aega plaani pidada, kuidas üleskaevatud hoov uuesti ära haljastada...

Sunday, September 25, 2016

Ära vanasse kaevu sülita kui uut ei ole

Neljapäeval läksid lõpuks lahti vee- ja kanalisatsioonitööd. Plaani kohaselt pidid töömehed neljapäeva hommikul alustama ja avaldasid lootust, et reede õhtuks saab valmis. Kõlas uskumatult kiiresti kogu selle eelneva ootamise peale. Aga sisetunne ütles mulle juba alguses, et asi nii ilusasti ja ladusalt ei lähe.
Kui tööde teostajad kohale jõudsid, imestasid nad kõigepealt, et meil ei ole veetorusid majast välja toodud. Nemad pidavat nimelt paigaldama kuni välisseinani. Tore. Võtsin ühendust meie ehitustiimi projektijuhiga (ta on meile põhimõtteliselt nagu isiklik ehitusalane nõustaja juba), kes oli nõus kohe kohale tulema ja asja ära klaarima. Veel samaks õhtuks organiseeris ta meile teemantpuurimise, et järgmisel päeval saaks ikkagi torud majja sisse veetud ja ukseesine kraav uuesti kinni aetud.
Minu enese jaoks tekitas hämmingut see, et veetrassimehed justkui eeldasid, et meil peaks torud juba välja viidud olema. See oleks ju eeldanud seda, et meil on maja ees kraav või vähemalt küllaltki sügav auk.
Meenutades vundamenditöid, mil meil koja ümbrus lahti kaevatud oli, ei oleks ma küll ette kujutanud, et kogu selle vahepealse aja (st umbes 2 kuud) oleks meil selline kraav ukse all olnud ja ma oleks pidevalt pidanud jälgima, et väikesed jalapaarid vudinal sinnapoole ajama ei pane.
Aga selle vahejuhtumiga jamad veel ei lõppenud. Kui kopamees kraavi kaevamisega meie puurkaevuni jõudis ja ülejäänud asjapulkade abiga kaevutoru ümber olevat kiviterrassi natuke õgvendada üritas, et pump maapinnast nii palju kõrgemale ei jääks, avastasid nad midagi täiesti ootamatut. Nimelt oli see kaev laotud niisugustest keraamilistest torujuppidest, millest vanasti tehti kanalisatsioonitorustikke.
Vähe sellest, et need olid omavahel kinnitamata, olid need ka teineteise suhtes nihkes, mis sisuliselt tähendas seda, et kaevuvette pääses sisse nii pinnavesi kui ka igasugune sodi. Imestan siiralt, et veeanalüüsid kevadel selle kõige peale täiesti korras olid. Esialgu pakuti meile lahenduseks uue plastiktoru asetamist selle keraamilise toru sisse või ümber, et takistada pinnavee jms kaevuvette sattumist. Minul paluti välja mõtelda, kumb variant parem oleks. Mõlemad tundusid kuidagi kahtlased, sest põhimõtteliselt ma sain küll aru, kuidas see lahendus toimima peaks, aga mul ei olnud selle suhtes erilist usaldust. Polnud ka kedagi selle valdkonna tarka käepärast võtta, kellelt erapooletut nõu küsida.
Selle kõige peale olin ma juba omajagu nördinud. Üritasin midagi mõistlikku välja mõtelda sel ajal kui töömehed kaevutoru mööda allapoole kaevasid ja üritasid neid torujuppe võimalikult palju välja kaevata, et olukorrast selgemat sotti saada. Aga veel enne kui jõudsin otsuse langetada, kas uus toru peaks siis minema vana toru sisse või ümber, jõudsid nad järgmisele šokeerivale järeldusele. Nimelt olid nad küllaltki veendunud, et tegemist ei olegi puurkaevuga, vaid vana salvkaevuga, mille sisse on kogu torudest konstruktsioon laotud ja ümbert ära täidetud. Kui sinnamaani olin ma lihtsalt üle keskmise nördinud, siis see viimane uudis lõi mind päriselt rööpast välja. Sisuliselt tähendas see seda, et meil tuleb teha uus puurkaev. Kui ma oleks seda kõike varem teadnud, oleks saanud nii mõndagi teisiti planeerida ja korraldada. Muuhulgas oleks saanud puurkaevu rajamise kulud hajaasustuse programmi (sellest kirjutasin lähemalt siin) kaudu 2/3 osas katta ja kaevu ka majale lähemale teha, et vähendada veetrassi kaevamise ja materjalide kulusid. Aga nüüd oli meil terve õu üles kaevatud ja kõik ootamatult tekkinud kulud tuleb oma taskust kinni maksta...
Seda kõike oli korraga nii palju, et ma ei osanud enam midagi teha ega mõelda. Kopamees ootas edasisi juhiseid - kas jätta kraav lahti või lükata kinni; kas veetoru koos elektrikaabliga jätta sisse või võtta välja. Palusin hetke mõtlemisaega. Kontakteerusin meie valla hajaasustuse programmi spetsialistiga ning küsisin talt igaks juhuks üle, millised variandid on. Programmi osas oli põhimõtteliselt kaks võimalust: kas jätkata programmis osalemist ja ehitada uus kaev oma ressurssidega või katkestada veeprogrammis osalemine (ei takista kanalisatsiooniprogrammis osalemist), jääda lootma sellele, et järgmisel aastal avatakse voor uuesti ning saame võimaluse uuesti veesüsteemile toetust taotleda - siis juba koos puurkaevuga. Toetuse summat suurendada pole võimalik, sest see on juba kinnitatud jne.
Nutsin natuke patja. Olukord tundus üsna trööstitu. Meie selleaastane ehituseelarve on ammu lõhki. Mul polnud õrna ainugi, kustkohast leida keegi, kes meile võimalikult kiiresti puurkaevu teeb. Nii või naa tuleb see asi ära teha, sest ma ei kujuta ette veel üht aastat ilma dušita... Aga mis ime läbi see kõik võimalik peaks olema? Kogusin end ja läksin õue tagasi. Mingi ime läbi oli Orku tiim jälle kohal ja tegeles asjaga. Järgmisel hetkel sain juba telefoninumbri ja nime, kelle poole pöörduda, et puurkaevuprobleemile lahendus leida. Pidavat olema valmis kohe tulema kui vallas paberid korda aetud. Helistasin siis uuesti valda ja uurisin, kellele ja mis pabereid täpsemalt esitada tuleb. Saatsin kohe ära ka. Nüüd ootame rohelist tuld.
Positiivse poole pealt nii palju, et vähemalt ei pidanud me vana kaevumaja ise ära lammutama - selle töö tegi kopp ilma suurema lisapingutuseta ära.
Ja tuleb välja, et mingit kaevumaja ei pea me ka ehitama, sest kõik külma kartvad osad saab paigutada keldrisse ja pump ise külma ei karda. Abiks seegi.
Igal juhul torud jäeti maasse (kusjuures mul oli mingi väga iganenud ettekujutus veetorudest - et need on suured ja kohmakad torud, millel läbimõõtu vähemalt nii palju, et kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtma ei ulatugi... aga tuli välja, et ainult üks peenike juhe läks koos kaabliga kraavi - vot siis!) ja kraav aeti kinni. Lahti jäi vaid majapoolne ots, et teemantpuurija saaks augud läbi vundamendi puurida ning kaevu poolne ots - ootama uue kaevu puurimist ja veetoru ühendamist.
Kui asi lühidalt kokku võtta, siis oli mõneski mõttes küllaltki šokeeriv päev - üks ebameeldiv üllatus ajas teist taga. Usun siiski, et lõppkokkuvõttes oli hea, et kõik need asjad välja tulid ja saame endale ikkagi korralikud ja toimivad süsteemid. Aja-, raha- ja närvikulu on eeldatust rohkem, aga halvem variant oleks olnud see, kui oleksime kogu uue süsteemi valedel eeldustel üles ehitanud. Vähemalt saab asi nüüd korda. Ja siinkohal suur tänu ka veefirma meestele. Vabalt oleksid nad võinud oma pumbad ja juhtmed olemasoleva süsteemiga ühendada ja oma töö tehtuks lugeda, aga õnneks viitsisid nad asjasse süveneda ja välja selgitada, missugune on tegelik olukord.

Kuna jutt läks päris pikaks, siis kanalisatsioonitöödest kirjutan järgmine kord.

Saturday, September 24, 2016

Maja silmad särama!

Viimase umbes nädala aja projekt on olnud akende talveks valmis seadmine. Alustuseks tuli kõik kuus akent puhtaks pesta, sest kevadel jäi meil see asi tegemata ja nüüdseks oli osadest akendest sinna kogunenud tolmu ja muu mustuse tõttu juba üsna raske välja näha. Millega pesta? Mingid aknepesuriistad mul isegi olid kusagil olemas, aga aknapesuvahend jäi linnast ära toomata ja uut polnud taibanud osta. Pisukese guugeldamise järel selgus, et paanikaks pole põhjust. Segasin kokku kaks liitrit vett ja umbes supilusikatäie äädikat. Kallasin saadud lahuse pihustiga pudelisse, haarasin mõned ajalehed kaenlasse ja töö võis alata. Asi edenes suhteliselt hästi, mistõttu usun, et kasutan neid vahendeid ka edaspidi. Äädikas ja ajalehed on kodus enamasti ikka olemas ja vesi ka vaevalt kaevust otsa saab, nii et pole probleemi.
Miks kogu jant siis terve nädala võttis? Aga sellepärast, et lisaks akende pesemisele (vanad kahekordsed puitraamidega aknad, st ühe akna puhul oli vaja kokku pesta 8 klaasipoolt) otsustasime sel talvel kasutada ka termokilet, et suurendada akende soojapidavust ja vähendada kondensvee teket klaasile ning aknapraod korralikult kinni toppida. Ma ei tea veel, kas see termokile meie kütmisvaeva vähendab, aga kondensvett igal juhul kiletatud akende peal hommikuti pole. Võrdluseks - köögis jätsime ühe aknapoole kiletamata ja kiletamata pool on igal hommikul udune. Seega loogika ütleb, et ka soojapidavus peaks parem olema.
Akende toppimine koosneb omaette jõu- ja ilunumbritest, sest ühest küljest peaks topitud aken sooja pidama ja teisalt oleks tore kui toppimismaterjal aknapragudest välja ei pungitaks. Meie vanad aknad on aga kõike muud kui standardsed ja juba ühe akna lõikes on nii pragude laius kui ka liistude asetus küllaltki kaootiline (mis kohati muutis ka kiletamise keeruliseks, sest mõni raamiosa oli nii kitsas, et kiletamiseks ette nähtud teip sinna hästi ära mahtuda ei tahtnud).
Lisaks eelpool nimetatule korjasin ära ka suure osa seniseid "kardinapuid", mis olid nutikalt kokku keevitatud harjavartest ja traadist. Magamistubades asendasin need piisavalt pikkade ja peenikeste puuokstega, ülejäänud akende juurest eemaldasin traadi. Praegu on poolte akende ees uued kardinad, ülejäänud ootavad oma järjekorda. Ma ei ole tegelikult praeguse lahendusega ka lõplikult rahul, aga esialgu ajavad asja ära.
Võrdluseks köögiaken enne ja pärast:

Pildid on kohutava kvaliteediga, aga mis teha. Uutele kardinatele heidan ette ainult seda, et kuna nad on voodriga, siis teevad nad köögi tegelikult natuke pimedaks, millest on päris kahju, sest valgust on seal niigi vähevõitu. Aga usun, et see probleem saab ka kunagi lahenduse...

P.S. Basiilikust, mille kevadel maha külvasime, tärkas vaid neli taime ja need kõik kolisin ma nüüd peenralt potti, et külm päris ära ei võtaks ja värske ürdi maitse ja lõhn ikka käepärast oleks :)

Sunday, September 18, 2016

Pilk aeda

My precious is back... and away again.
Ehk siis mu kullakallis kaamera tuli garantiiremondist ja läks täna (või noh, eile, kui kellaaega vaadata ja norida) jälle tagasi, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Jõudsin lihtsalt vahepeal temaga aias ühe tiiru teha. Looduses on vahepeal nii palju muutunud ja mul on natuke kahju, et seda niimoodi jäädvustada ei saanud nagu oleksin tahtnud. Aga mis seal ikka. Väike kokkuvõte sellest, mis on praegu.

Kevadel ette kasvatatuna mulda pandud freesiad õitsevad. Vähemalt osa neist. Ma lihtsalt ei saanud jätta neid kaunitare oma aeda valimata, mis sellest, et meil on iluaeda rohkem kui me korras hoida jaksame.
Kümnest sibulast on praeguseks õitsema läinud viis: 2 kollast, 2 punast ja üks lilla. Ei oska öelda, kas ülejäänutest ka asja saab. Igal juhul täidab nende vähestegi lõhn ümbruse selle nii ülihea lõhnaga, mille pärast ma (juba!) 6 aastat tagasi need lilled oma pruudikimpu valisin. Eriti täiuslik oleks asi veel siis, kui nendest ülejäänud sibulatest mõni veel õitsema läheks ja valgeks osutuks...

Kui kevadel oli meie muru krookuseid tihedalt täis pikitud, siis praegu on sügislilled õitsemisega täies hoos.

Kevadel tegime peenra ka astrite jaoks. Sai küll natuke valesse kohta, sest suvi läbi mustendas tühi laik keset aeda, aga praegu näeb täitsa kena välja.

Piibelehed on oma kaunid healõhnalised õied punaste trullakate viljade vastu vahetanud.
Õnneks pole lapsed neid kiskuma kippunud. Viire teab, et need pole söömiseks mõeldud ja Kaurile olen ka üritanud selgitada, millised marjad on parem suhu toppimata jätta. Näiteks kuslapuudest mööda jalutades näitab ta iga kord punaste marjade poole ja teatab veendunult: "Päh!" :)

Mõnede õitega rõõmustavad meid veel roosid ja tokkroosid.

Täiesti uueks elamuseks oli minu jaoks aga õitseva bambuse nägemine.
Kask on juba hakanud lehti kuldseks värvima.
Ja arooniad on valmis.
Isegi viinamarjad on lõpuks värvi ja maitset omandanud ning kõlbavad täitsa süüa :)

Siseviimistluse saaga

Hiljuti kirjutasin siin, et meil on vannitoa kraanikauss koos segistiga ostetud. Siis aga juhtus selline asi, et meil pandi vaheuksed paika ja paluti minna kohalikku ehituspoodi ukselinke välja valima. Väikese poe kohta oli valik uskumatult suur ja jõudsime mitu korda ümber mõelda, enne kui lõpuks avastasin käepidemed, millesse lihtsalt ära armusin.
Kõhklesin ikka tükk aega, kas osta need käepidemed või mitte, sest ülejäänutest olid need umbes poole kallimad ja pealegi olime ostnud klassikalise kroomitud valamusegisti - umbes niisuguse:
Kuna need lingid olid ikkagi nii ägedad, siis otsustasime need ära osta.
Koju sõites julgesin avaldada arvamust, et nüüd on meil uut segistit vaja, sest nende uute lahedate ukselinkidega see kroomitud segisti küll kokku ei sobi. Lauri oleks peaaegu kreepsu saanud. Tema arvates ei olnud meie segistil midagi viga ja kõik asjad ei peagi omavahel kokku sobima. Mulle meenus kohe hiljuti silmatud artikkel. Siiski rahustas mind tol hetkel teadmine, et oleme suutnud küllalt palju sisustusalaseid lahkhelisid mõlemale osapoolele sobiva lõpplahenduseni vaielda.
Lasin asjal natuke aega settida. Esimene mõte oli segisti poodi tagasi viia, aga ma ei suutnud välja mõelda piisavalt head vabandust, miks nad peaksid selle tagasi võtma. Siis aga jõudsin arusaamisele, et meil on niikuinii ka kööki segistit vaja ja esialgu (vähemalt senikaua kuni köögiremondini jõuame) ajab see ilusti asja ära. Kui ma siis selle uue mõtte valguses uuesti oma segisti väljavahetamise jutuga välja tulin, tundus, et see on Laurile juba vastuvõetavam, olgugi et ta kiusab mind nüüd siiamaani sellega, et meil on siis ju vaja ka pronksist peldikupotti ja kraanikaussi.
Igal juhul sain asja nii kaugele, et nädal aega tagasi sõitsime Tallinnasse segistijahile. Käisime läbi vähemalt 8 sisustus- ja vannitoapoodi kuni lõpuks viimasest leidsime selle, mida olime otsinud ja sellises hinnaklassis nagu olime otsinud. Seega on meil nüüd uus valamusegisti olemas.
Küsimärgiks oli veel vaid dušisegisti, mida meie soovitud värvitoonis praktiliselt ei eksisteeri või kui eksisteeribki, siis sellise hinnaga, mille eest saaks vabalt suurema osa vannitoa sisustusest ära osta, ühesõnaga, ebamõistlikult kallilt. Mõistsin, et Tallinnast me soovitut ei leia. Kuna teiste Eesti linnade ehituspoodide kohta mul ettekujutus puudub, siis tundus ka ebamõistlik minna huupi vaatama, mis ühes või teises kohas pakutakse, sest sel juhul oleksime (võimaliku) hinnavahe tõenäoliselt lihtsalt kütusekuluna maha sõitnud. Pealegi ei olnud mul usku sellesse, et oleksime suutnud midagi soovi- ja taskukohast leida.
Seepeale tegin natuke uurimistööd internetis, uurisin teiste kogemusi, võtsin lõpuks julguse kokku ja tellisin dušikomplekti eBayst. Nüüd ootan huviga, kas ja millal saadetis kohale jõuab ja kas ta ka ootustele vastab...

Vannitoa ja esiku arengust veel nii palju, et vannitoas on seinaplaadid peaaegu seinas ning esikus on voodrilauad õlitatud. Tumedaks õlitatud lauad oli mu enda soov, sest ma ei suutnud sinna hetkel ühtegi värvi välja mõtelda ja siis tundus naturaalne viimistlus kõige parem valik. Kui see õlitamine tehtud sai ja ma õhtul vaatama läksin, kuidas asi välja näeb, siis sain enda peale kurjaks. Töö oli eeskujulikult minu soovide järgi teostatud, kuid tundus ruumis nagu võõrkeha. Lisaks oli lõpptulemus minu meelest väikese ruumi kohta ka liiga tume. Miks ma ometi midagi sellist teha lasin?
Järgmine kord kui ehitajaid nägin, küsis projektijuht, kuidas ma seinaga rahul olen. Enne kui jõudsin midagi vastata, ütles tema: "Ütlen ausalt, et meile ei meeldi." Mul vist ei ole ammu ühegi lause üle nii hea meel olnud. Nad pakkusid välja seina kulutamise. See tegi üldmulje palju loomulikumaks: seina pindmine osa kulutati heledamaks, kuid puidu struktuur tõusis tumedamana rõhutatult esile. Kuna esimesest variandist on praegune niivõrd palju parem (kahjuks pole võrdluseks pilte), siis arvan, et hetkel võib ta nii jäädagi.
Lisaks on ülejäänud seinad krohvitud ning esiku lagi valmis. Ostsime ära ka WC-poti. Valisime sellise, millel on 6-liitrise paagi asemel 4-liitrine paak, sest kuigi vesi tuleb meil oma kaevust ja seega justkui tasuta, siis kanalisatsioon hakkab meil jooksma kogumismahutisse, mille täituvust 2 l väiksem paak tõenäoliselt olulisel määral aeglustab. Peakski uue nädala alguses uurima, millal vee- ja kanalisatsioonifirma meile hoovi üles kaevama tuleb.
Nüüd on jäänud veel mõningad elektritööd (aga neid ei teostata ilmselt enne kui see vaidlus lõplikult vaieldud saab), põrandate plaatimine, sanitaartehnika paigaldamine ja veel mõned nipet-näpet vidinad, mida meil hetkel veel pole... Aga igal juhul tundub, et see päev, millal oma vannituba saame kasutama hakata, hakkab täitsa käegakatsutavasse kaugusesse jõudma - muidugimõista juhul, kui vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamine endaga ootamatuid üllatusi kaasa ei too.

Õhus on elektrit...

Augusti lõpus rõõmustasin, et elektripost hoovis on vahetatud ja nüüd peaks meil suuremad elektrimured mõneks ajaks lahendatud olema. Päev hiljem kärssas meil üks pistikupesa läbi. Pidasin seda elektripliidi süüks ja elu läks edasi. Pisut kummaline tundus ainult, et teise pliidi peal putru keetes hakkasin iga kord kerget surinat tundma. Otseselt elektrilööki nagu ei saanud, aga ebamugav oli. Arvasin, et asi võib olla maanduses vms, kuigi varem pole sellist asja täheldanud.
Kaks nädalat pärast seda kui meil elektriposti vahetati, hakkas imelikke asju toimuma. Ühel õhtul lõid korgid pidevalt välja (see mure sai õnneks samal õhtul ajutise lahenduse). Ja mõned päevad hiljem ühel hommikul hakkasid pistikupesad ja lambid järjest paukuma ja tossama. Päris ilutulestiku moodi oli, ainult et ilutulestikuga kaasneb valgus ja meie paugutulestikuga see, et kõik lambipirnid läksid läbi. Ja adapterid ütlesid üles. Ja ilu asemel oli asi üsna inetu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi varem nii palju erinevaid kärsahaise korraga tundnud. Vahejuhtum päädis sellega, et veel sama päeva jooksul käisid meie juurest läbi praktiliselt kõik elektrikud, kes selle aasta jooksul üldse siin mingeid elektritöid teinud on (ja neid on olnud vähemalt ühe käe sõrmede jagu) ja üritasid kindlaks teha, kes kogu jamas süüdi on. Pärast juuste halliks muretsemist, erinevate osapoolte versioonide ärakuulamist ning mõttetuid, mitte kusagile viivaid vestlusi Elektrilevi rikketelefoni tädiga hakkasid asjad ühel hetkel ikkagi liikuma (siinkohal suur kummardus ja aitäh meie ehitustiimile) ning asjaosaliste ühisel nõul ja jõul sai elektrisüsteem veel samal õhtul korda tehtud, juhtmed õigesti ühendatud ja elektrikilp pinge alt vabastatud. Vaidlused kulude hüvitamise osas veel käivad, aga arvestades sellega, mis kõik oleks võinud juhtuda, võib öelda, et lõpp hea - kõik hea. Maja on püsti ja meie ise elus ja terved.

Friday, September 9, 2016

Kartulivõtt

Ühel kenal päeval otsustasime, et on õige aeg kartulid üles võtta. Viire oli lasteaias ja Lauri niitis muru, seega jäid kartulivaod minu ja Kauri mängumaaks. Rohisime suurema maltsa välja ja saimegi hakata mugulaid otsima. See oli natuke nagu jõulukingituste avamine - nii põnev oli vaadata, mis välja tuleb.
Kaurile pakkus juba ainuüksi mullas müttamine parasjagu rõõmu. Ta lõbustas end ka tigude ("uku") ja vihmausside ("sussu") vaatlemise ja uurimisega. Palju rõõmu lihtsatest asjadest :)
Järgmisel päeval tegime oma aia kartulitest ja porganditest suppi. Viirele meeldisid kõige pisemad, sõrmeotsa suurused kartulimugulad nii väga, et ta eriti ei raatsinudki neid ära süüa. See-eest suurem osa porgandeid sai otsa juba enne potti rändamist...