Thursday, January 5, 2017

VESI!!!

3. jaanuaril tuldi meil lõpuks veetorusid ühendama. Kuna mingid jupid olid vahelt puudu ja see kapp, mida mõtlesime köögi kraanikausi alla panna, oli antud otstarbeks liiga väike, siis tuli ehitustiimil vahepeal Raplas poes käia. Kaks korda. Sest Märjamaa ehituspood otsustas olla pühadepuhkusel. Meile pakuti võimalust ka ise nt Tallinnasse minna endale köögitasapinda tellima, aga kuna praegu on meil igas mõttes tohutu ümberorganiseerumise periood ja igasuguseid asju graafikusse vahele pikkida pisut keeruline, siis tundus, et see variant oleks asja väga pikale venitanud. Seega andsin ehitajatele vaba voli minna ja osta ära suvaline kraanikausikapp, mis antud otstarbeks kõige paremini sobib. Nad leidsid kapi, mis oli juba kraanikausiga koos. Hind oli tal küll krõbedam kui arvestanud olime, aga kuna sellega ei olnud vaja midagi enamat ette võtta kui lihtsalt seina äärde panna ja ära ühendada, siis tundus mõistlikum tublisid töömehi mitte mingi järjekordse mitte-millestki-midagi-tegemise projektiga vaevata. Ilmselt on neil meie veemajanduse sisseseadmise tagasilöökidest enam-vähem sama palju kopp ees kui meil endil. Pealegi pikemas perspektiivis on see köögi veelahendus niikuinii ajutine. Igal juhul oli õhtuks ühendatud dušš, WC-pott (jehuu! enam ei pea pangede kaupa kaevust potiloputusvett tassima!), mõlemad kraanid ja nõudepesumasin. Ühendamata jäi veel pesumasin, sest selle tarbeks oli järjekordselt mingi jubin puudu ja aeg oli piisavalt hiline ja päev nii pikaks veninud, et uut ehituspoe retke poleks olnud otstarbekas ette võtta.
 Aega võttis, aga suutsime ära oodata - meil on LÕPUKS OMETI VESI MAJAS!
Võrratu tunne! :)

Olin juba unustanud, kui lihtne on nõusid pesta, kui kraanist tuleb sooja vett. Rääkimata nõudepesumasinas pesemisest. Üle pika aja võtsin selle aktsiooni vabatahtlikult ja ilma nurinata käsile. Võiks isegi öelda, et lausa rõõmuga :)
Ja dušš! Milline luksus! Kauril õnnestus olla esimene duši all käija. Nimelt oli ta harjunud (siis, kui vett veel sees ei olnud) dušisegistit lihtsalt huvi pärast kinni ja lahti keerama. Tema jahmatus oli suur kui ühel hetkel talle äkki dušist vett krae vahele voolama hakkas...
Lisaboonusena sai lõpuks paika ka välivalgustus. Algselt plaanisime seda liikumisanduriga, aga noh - rumalad nagu me oleme - suutsime jälle osta kaks asja, mis omavahel kokku ei sobi. Nimelt olime valinud sellise lambi, millele liikumisanduri ühendamiseks oleks tulnud klaasi sisse auk teha, aga sel juhul poleks see enam ilmastikukindel olnud. Seega jäi ilma andurita. Ja tegelikult nii vist ongi parem. Ei tolkne mingeid üleliigseid juhtmeid seina peal.
Täna - 5. jaanuaril ühendati ka pesumasin ära. Muuhulgas avastati, et boileril oli tehases ilmselt torude värvikombinatsioon vahetusse läinud, mis tingis selle, et torust, kust oleks pidanud tulema külm vesi, tuli soe ja vastupidi. Ehk siis vahepealsed kaks päeva oli meil vetsupotti ja nõudepesumasinasse kuuma vett voolanud... Kõike eelnevalt juhtunut arvesse võttes olekski maru igav olnud kui ehitajate tänane külaskäik oleks piirdunud ainult pesumasina ühendamisega...
Igal juhul jõudis meie väga mitmekesine ja viljakas koostöö selleks korraks edukalt lõpule ja kergendusohkega võib öelda: võttis aega mis ta võttis, aga - valmis sai!

Saturday, December 31, 2016

Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.
Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.
Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.
Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

Thursday, December 15, 2016

Esik

Eelmises postituses millegipärast unustasin esikust kirjutada. Igal juhul on see ka nüüd täitsa korralik, ainult et hetkel veel üsna tühi.
Seal seinas, kus varem oli laud toolidega, on nüüd sissepääs (ja dušinurk, mis jääb parempoolse seina taha).

Sellest krohvitud seinast oli mul alguses tegelikult teistsugune nägemus (umbes midagi sellist), aga kuidagi vist rääkisime töö teostajaga teineteisest mööda. Natuke jama, et need mummud takistavad suuremate asjade normaalset seina külge kinnitamist (nt nagi või peegel). Aga igal juhul praegu on nii.

Selles seinas, kus enne oli sissepääs, on nüüd aken.

 Miskipärast väga poolik pilt aknast... paremat ei leidnud. Ja köögiuks on ka välja vahetatud.
Selle pildi pealt paistab ka keldriluugi uus asukoht. Eelmine oli umbes selles kohas, kus praegu on WC-pott.

Nüüd oleks esikusse vaja korralikku riidenagi. Algselt mõlkus mõttes midagi suuremat, aga kuna nende mummude vahele ei saa väga suurt asja seina panna, siis see mõte vist jääb ära. Nüüd ma ei suuda otsustada, kas peaks mummude vahele paigutama väiksemaid nagikonkse või otsustama hoopis jala peal seisva variandi kasuks. Veel oleks tarvis mingit mõistlikku kohta/ süsteemi jalanõude hoiustamiseks, aga see on ka keeruline, sest ma ei ole veel leidnud ühtki jalatsikappi, mis mulle meeldiks. Põhimõtteliselt võiks ju mingi pealeistutav asi ka olla, aga nendel üldjuhul pole sellist kohta, kuhu oleks mugav terve pere ühe hooaja erinevaid jalanõusid panna. Lisaks veel see, et me tassime jalanõudega pidevalt üsna suurtes kogustes soppa sisse (või talvel lund), sõltumata sellest, kui hoolega me ukse taga seda pori ja lund saabaste küljest lahti peksame. Seega võiks lahendus olla niisugune, mis ka selle probleemi lahendaks. Ja no siis peaks see veel ülejäänud esikuga kokku sobima ja minu kiiksudega ka... Ühesõnaga, sellist asja ilmselt pole veel leiutatud. Aga kuna me päris umbropsu ei taha ka asju kokku osta, siis neid asju meil esikus lihtsalt veel ei olegi.
Ahjaa, peegel. Esialgu meeldis mulle mõte suurest servamata lauast raamiga peeglist selles krohvitud seinas. Aga noh, need mummud... Nüüd on mulle tohutult meeldima hakanud jala peal seisvad peeglid, aga kuna meil esik on suhteliselt kitsas, siis tõenäoliselt selline variant meile ka ära ei mahu. Eks näis, ma pole veel lootust kaotanud. Ega ole tegelikult väga palju mahti saanud kusagil ringi kolamas ja ideid kogumas ka käia. Aga eks iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Peaasi, et tuleb selline, mis meeldib ja sobib :)

Sunday, November 27, 2016

Kaua tehtud, kaunikene

Lõpuks ometi võin öelda, et meie uus esik/ WC/ duširuum on põhimõtteliselt valmis. Nipet-näpet on küll veel nokitsemist ja esiku osas ka sisustamist, aga sisuliselt võib ehitustööd lõppenuks kuulutada. Ainuke aga on see, et vett ei ole veel sees. Või noh, vetsus põhimõtteliselt on, kui kaevust ämbriga tuua ja loputuskasti valada... Aga see on teine jutt.
Kui nüüd eelmise aasta või ka lammutuseelse perioodiga võrrelda, on muutunud üpris palju. Mäletatavasti lammutasime oma senise eeskoja maatasa ja selle asemele kerkis uus majaosa, umbes sama suur kui enne, aga pisut teise kuju ja põhiplaaniga. Muutsime uste ja akende ning vaheseinte asukohta. Natuke enne-pärast võrdluse pilte:
Põhiplaan
Plaani pildid on küll pärast-enne, sest miskipärast ei õnnestunud mul neid teistpidi kokku panna. Samuti on alumine (ehk siis "enne") joonis tagantjärele mälu järgi tehtud. Ülemine ("pärast") plaan on siin leheküljel kujundatud iseendale visualiseerimiseks ja ehitajatele juhtnööriks. Kahjuks nüüd, umbes pool aastat hiljem ma oma plaani sealt enam ei leidnud. Õnneks oli mujale ka salvestatud. Kiire katsetus näitas, et nad on seal üht-teist muutnud (minu arust ebamugavamaks), aga vähemalt varem oli see üsna lihtne koht, kus sai vastavalt oma soovile tuba kujundada, alustades seinte mõõtudest, jätkates põrandakattematerjali ja lõpetades nagide ja peeglite asukohaga. Muust mööblist ja tehnikast rääkimata.
Algselt oli meil plaanis dušinurk vastu maja seina teha (st plaanil ülemisse nurka, aga kuna vineeri alt tuli väga kena palksein välja, siis keerasime selle osa plaanist tagurpidi, et palki plaadi alla peitma ei peaks. Minu kinnisidee oli miskipärast dušinurk just sellise seinaga eraldada ja dušš ise selle seina just sellisesse kohta panna nagu ta lõpuks sai. Muu paigutuse osas lähtusime sellest, mis kuhu ära mahtus. WC-kraanikauss-pesumasin triot mängisime igat võimalikku ja võimatut pidi läbi, aga lõpuks jäi peale ikka see kõige esimene variant. Nagu tavaliselt.
Valisilme
Avastasin, et uue koja välisilmest mul väga pilte polegi, aga midagi ikka leidsin. Mulle meeldib, et koda on nüüd normaalse kõrgusega (vetsu minnes ei löö pead ära) ja viilkatusega konstruktsioon sobib majaga minu meelest ka päris palju paremini kokku kui see eelmine variant. Talvist võrdluspilti küll pole, aga mis praktilisse poolde puutub, siis kõige ägedam on see, et me ei pea enam katuselt lund lükkama, sest pleki pealt libiseb see oma raskusega ise alla. Peab ainult jälgima, et räästa all ei jalutaks kui katusel mõnes kohas parasjagu rohkem lund on.
Sisevaade

Ülemine pildipaar kõneleb enda eest ilmselt rohkem kui ma ise öelda oskaks. Pildistamise nurk ei ole küll päris sama, aga ilmestab muutust küllalt hästi. Kui WC-pott sai paika juba umbes kaks ja pool nädalat tagasi (siis kui lumi oli veel maas ja me olime vasikavaimustuses, et enam ei pea põõsa all lumehanges kükitamas käima), siis ruumi ehitustolmust puhtaks pesemiseni jõudsin alles eile ja täna sain kappide ja ventilatsiooniavade katete õlitamisega asjale viimase lihvi anda. No tegelikult on veel puudu nagid ja WC-paberi hoidja ja mõni pisiasi veel (vesi näiteks), aga ikkagi hambaid saab juba kraanikausi kohal pesta ja tagumik ei jää enam naks ja naks prill-laua külge kinni... Oleme tulemusega rohkem kui rahul.
Üks ainuke asi, millest natuke kahju on, on see, et nii ilusaid vetsuaknaid kui eelmise talve pakasega, meil ilmselt enam ei ole ega tule. See osa maaelu romantikast on õnneks või kahjuks möödanik. Ilu nõuab ohvreid - ükskõik, mispidi antud juhul vaadata.
Nostalgiline meenutus

Wednesday, November 2, 2016

Luiged läinud, lumi taga

Sel talvel olin esimest korda ise tunnistajaks, et nii ongi. Kui esmaspäeva hommikul Laurit Pärnusse viisin, nägime esialgu luigeparve taevas ja veidi hiljem tee ääres põllul kogunemas. Ja täna hommikul oli maa lumest täiesti valge.
Ma pole kunagi varem Viiret hommikul nii kiiresti voodist üles saanud kui täna. Lausel "Viire, vaata, lumi on maas!" oli silmapilkne efekt. Pisut hiljem ärkas ka Kaur ja nii nad siis imetlesid kahekesi akna peal seda valget imet.
Loodetavasti jäävad nüüd mõneks ajaks hommikused multikad äratajatena kõrvale ja selle võrra kiiremini saame õue. Seni kuni mina autot puhtaks ja teed vabaks lükkan, saavad nemad talvest täit rõõmu tunda :)
Tõsi küll, Kaur oli seekord hommikul natuke viril, sest ma ei lubanud tal autot ja mängumünte õue kaasa võtta. Aga seda suurem oli tema rõõm õhtul kui Viirele lasteaeda järele läksime. Tükk aega müttasid lasteaia õues ja "puhastasid kõiki asju" enne kui lõpuks autosse ja koduteele saime.
Kui lastel oli lume tulekust lõputult rõõmu, siis maanteel valitses seevastu täielik kaos. Tavalise 90 km/h liikumiskiiruse asemel sõitsime suure osa teest 70-ga (millega tegelikult olin juba ette arvestanud). Lisaks oli meie sõidusuunas üks rekka kraavi sõitnud, mistõttu pidime järgima päästeteenistuse märguandeid ja see tähendas põhiliselt ootamist. Aga lõppkokkuvõttes jõudsime siiski õnnelikult koju. Lapsed olid ainult õnnetud, et õues oli liiga pime, et pikemalt lumega mängima jääda.

Käpiku efekt

Vahepeal meeldis Viirele väga üks Käpiku-nimeline raamat. See jutustas taadi metsa kaotatud käpikust, kuhu kõik loomad alates piiksuja hiirekesest lõpetades karu mesikäpaga järjest külma eest varju otsima läksid...
Meie oleme hetkel piiksuja hiirekese faasis. Õues on külm ja lumi maas ja hiired, kes seni laelaudadel krõbistasid, on nüüd jultunult tuppa trüginud. Eile jäi üks keset tuba seisma, vaatas mulle oma suurte silmanööpidega otsa ja vudis siis samamoodi muuseas minema nagu oli tulnudki. Tundus, et ta tunneb end siin nagu kodus. Kohtusime samal päeval veel paar korda. Õhtul ajasime koos lastega teda mööda elamist taga, lõhkudes selle käigus ühe pokaali ja jõudes järeldusele, et edaspidi tuleb kõik vitriinkapis olevad klaasid ja pokaalid enne tarvitamist üle pesta...

Nunnu, kas pole? Igal juhul ma aiman nüüd, kuhu kadusid need kaks ämbritäit tammetõrusid, mis lapsed sügisel tuppa tassisid ja mille kestasid ma aeg-ajalt seinaäärtest leian. See seletab ka kobinat, mis aeg-ajalt õhtuti pea kohalt kostab - justkui mängiks keegi teisel korrusel minikeeglit.

Aga asja juurde tagasi tulles - kuidas nendele tegelastele siis ikkagi selgeks teha, et nad võiksid toast sinna laelaudade vahele tagasi kobida? Või üldse kuskile mujale? Lõks ei aita - sellest jooksevad nad silmagi pilgutamata üle. Vahel laksatab lõks kinni, aga enamasti pääseb hiir enne minema. Labida või ahjuroobi kasutamine on küllalt julm. Kui ikkagi ise oled hiirt koduloomana pidanud, siis lihtsalt käsi ei tõuse sellist veretööd tegema. Ega ilmselt pihta ka ei saaks - nad on küllalt väledad. Eelmisel talvel oli meil kasutusel hiireliim. See on ka natuke julm asi, aga tundub, et tõhusam kui lõks. Kui ise selle liimi sisse astud, on kirumist muidugi küllaga. Proovitud on ka mürki (lihtsalt sellepärast, et majja sisse kolides selle köögikapist leidsime), aga seda enam kasutada ei tahaks. Kahel põhjusel - esiteks, varem või hiljem jõuab see toiduahelasse ja teiseks - kui need hiired siis kusagile laelaudade vahele ära kärvavad, võib laest ühel hetkel väga ebameeldivat laibavedelikku alla tilkuma hakata. See haiseb pärast mahapesemist veel paar nädalat edasi (jällegi eelmise talve kogemus).
Ühesõnaga tuleb jälle midagi välja mõelda ja loota, et hiirtele ei järgne konnad, jänesed, rebased, metssead jne nagu "Käpikus". Mitte et mul loomade vastu midagi oleks, aga kui pean iga kampsunit ja voodikatet enne kasutusele võtmist raputama, et mitte endale hiirt selga või voodisse panna, siis on asi juba natuke üle piiri läinud.

Tuesday, October 18, 2016

Haned läinud, hallad maas

Täna hommikul aknast välja vaadates ei suutnud ma oma silmi uskuda. Tervet hommikuhämaruses aeda kattis valge härmatiseloor. Loomulikult tean, et juba mõnda aega esineb öökülmi, aga sellist pilti ei osanud veel oodata.
Vaatamata sellele, et olime juba 20 minutit sisse maganud, pidin enne Viire lasteaeda viimist näpistama veel umbes viis, et aias väike ringkäik teha ja öösel loodud kunsti imetleda. Kuigi mu telefoni kaamera on sellistel hetkedel tavaliselt küllaltki kapriisne, sain siiski natuke ilu dokumenteeritud.






Siis meenus muidugi, et enne ei saa me kusagile sõita, kui autoaknad jääst puhtaks kraabitud pole. See käis küll võrdlemisi kiiresti, aga lõppkokkuvõttes läks ikka nii, et kui Viire emaga lasteaeda jõudis, oli hommikusöök juba alanud...
Mulle kui suhteliselt värskele maainimesele oli see hommik nagu muinasjutt. Eriti ilus oli päike, mis siis, kui autosse istusime, alles metsa  taga peidus oli, aga sõidu ajal suure punase kettana valge maa kohale kerkis. Alles koduteelt välja sõites taipasin, et põllumeestest külalistele (= oma küla inimestele, nagu üks /külaline/ kunagi tabavalt ütles) - tähendab selline ilmamuutus kibekiiret tegutsemist. Õigupoolest peaksin isegi jalad kõhu alt välja võtma ja aeda askeldama minema, aga nii suur soov oli kohe ja praegu oma muljed kirja panna.


Nüüd on igal juhul õues juba kevad - päike särab kõrgel taevas ja räästad tilguvad :D