Saturday, March 25, 2017

Kirju aasta?!

Öeldakse, et kui näed suvel esimesena kirjut liblikat, tuleb kirju suvi. Viimaste aastate esimesed liblikad ongi mul kirjud olnud ja - tõsi - ega tegevusest puudu pole tulnud. Sel aastal oli esimene kohtumine eriti varajane, päris märtsi alguses.
Meil on suvel tõsine plaan uued korralikud kuurid ehitada, seetõttu tegeleme hetkel vanade kuuride tühjendamisega. Nii siis ilmselt juhtuski, et ehitusmaterjali ülejääke kuurist välja tassides häirisime oma sahmimisega ilmselt ühe päevapaabusilma talvitumist. Huvitav, kas mida varem kirjut liblikat näed, seda pikemalt kirju periood kestab? :) Selle aasta senise kogemuse põhjal võiks küll nii öelda...
Lisan siia ühe linnulennult pildi meie veel võrdlemisi terviklikust kuurikombost - siis on hiljem võrdlusmaterjali.

Veebruarikuu ja kutsumata saunik

Veebruar oli päris vahva kuu. Juhtus nii mõndagi. Üsna palju on metskitsi liikvel. Lauri räägib pea iga õhtu, et jälle paar tükki jooksid metsa vahel auto nina eest läbi. Aga ühel hommikul oli üks kitseke meil lausa värava taga maiustamas. Mina polnud loomulikult kodus, aga Lauri sai elamuse osaliseks küll. Lapsed vist magasid veel.
Mõni hommik oli jälle nagu muinasjutus - tõusva päikese säras ümberringi kõik sätendavvalge.


Mõista-mõista, mis on pildil? :)


Ühtviisi nii kurvastuseks kui ka rõõmuks oldi lõpuks ühele poole saadud liinihooldustöödega.
Arusaadav, et need tööd on tehnovõrgu töökorras hoidmiseks möödapääsmatud, aga nendest noortest kuuskedest, mis meil seal kasvasid, oli küll tuline kahju.

Kuu sündmused kulmineerusid vabariigi aastapäevaga. Hommikul saunauksest sisse astudes ei osanud ma kahtlustadagi, missugune kohtumine mind ees ootab. Läksin sinna lootuses, et mõni õun on ehk veel säilinud ja koogikõlbulik. Sel talvel säilitasime õunu saunas, sest keldris käisid vee- ja kanalisatsioonitööd, mille tõttu ei olnud eriti mõistlik ega võimalik sinna riiuleid takistuseks ette sättida.
Igal juhul niipea, kui olin saunas tule põlema pannud ja leiliruumi ukse lahti teinud, nägin pruuni karvast kogu, kes tagumiku välkudes silmapilguga ahjuuksest sisse volksas ja korstna kaudu õue pages. Olin kohtumisest võrdlemisi šokeeritud. Mitte niiväga nugise nägemisest, kes see tegelane suurima tõenäosusega oli, kuivõrd sellest, mida ta leiliruumis olnud õuntega teinud oli. Kaks suurt kastitäit õunu oli ära hakitud, märkimisväärne osa neist ilmselt ka loomakese seedekulgla läbinud. Vaatepilt oli kahtlemata jälk.



Kui olin end natuke kogunud, panin pliidiuksed (nii palju kui nad läksid) kinni, järeldasin, et õunakooki ei saa ja tulin saunast tulema. Kuna nädalavahetus oli plaane täis, siis sauna koristamine sinna nagunii ei mahtunud.

Jätkasime pisut pidulikumalt - panime lipu lehvima ja tegime lõket.

Nüüd - põhimõtteliselt kuu aega hiljem - võtsime koos emaga saunakoristuse käsile. Olin vahepeal mõned korrad saunas kolistamas käinud, veendumaks, et nugis on jalga lasknud. Ühel päeval nägin teda maja juures üle tee jooksmas. Edaspidi katsume igasugused uksed ja luugid kinni hoida, et meie ajutise sauniku tagasipöördumist võimalusel vältida.

Wednesday, February 22, 2017

Rätikunagid

Tükk aega pidasin aru, kuhu täpselt ja kuidas panna vannitoa rätikunagid. Soetasin need oktoobris Vanamõisa laadalt, aga siiamaani ei suutnud otsusele jõuda. Ma ei olnud vahepeal isegi päris kindel, et need just vannituppa lähevad. Nagu laadakaupa sageli, tuli mõnda nagi ka pisut tuunida. Kui 4 nagi olid "õiget" värvi (mustad, mille alt kumas kuldset mõne koha pealt täpselt nii palju läbi, et see meenutas messingit ja sobis seega muude vidinatega), siis 2 olid alla igasugust arvestust säravkuldsed. Ja kruvid, mille eile lõpuks ära ostsin, olid ka kollased. Seega ei jäänud muud üle kui võtsin musta veekindla markeri ja asusin vajalikke detaile üle värvima. Tuunisin nii nagisid kui ka kruvisid.
Lõpuks mõtlesin ka välja, kuhu neid täpselt paigutada ja kruvisin seina.
Nüüd ripuvad seal rätikud ka. Tegelikult tahaks, et need oleksid ka omavahel harmoneeruvad, aga hetkel on täiesti suvalised, sest meie tohutus rätikutagavaras ei eksisteeri nelja ühesugust rätikut.

Vahekokkuvõte

Pisut üle aasta aja olen seda blogi pidanud ja umbes sama kaua on aset leidnud ka aktiivne tegevus Kruusiaugul. Mõtlesin, et teen esimese aastaringi kohta väikese vahekokkuvõtte ja loendan üles, millised vähem või rohkem olulised tööd ja tegevused tehtud said. Ehitusliku poole pealt:

  • Vahetasime välja elektrikilbi ja elektriposti. Erinevate halbade asjaolude kokkulangevusel juhtus selle käigus nii mõndagi, aga lõppkokkuvõttes oleme elusad ja terved ning nüüdne süsteem peaks olema korralik.
  • Tellisime uue postkasti ja vahetasime postkasti asukohta.
  • Rajasime lõkkeplatsi.
  • Lammutasime vana tuulekoja, mille asemele kerkis uus esiku, WC ja dušinurgaga majaosa. Ehitus võttis päris korralikult aega ja energiat, aga tahtsime, et see vastaks valmiskujul meie kõikidele ootustele, seega võtsimegi rahulikult aega kõigeks, alustades ruumiplaneerimisest ning lõpetades viimistlusmaterjalide ja kujunduselementide valimisega. Esik on selle viimase poolest küll endiselt vaene, aga seda vaid põhjusel, et pole sinna veel leidnud seda, mida tahame. Küllap on igal asjal oma aeg. Vannitoast on puudu veel kardinapuu ja kardin, aga sellega on sama asi. Rätikunagid said õnneks lõpuks paika.
  • Maja sai uue katuse ja korstnapits uue krohvi.
  • Saime korraliku majalipu ja panime seina uue lipualuse.
  • Saime toetust kahele projektile ning ehitasime välja lokaalse vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. Kõige ootamatum ettearvamatu kulutus oli vajadus lasta puurida uus puurkaev.
Muud olulist:
  • Elasime õnnelikult üle esimese ja päris karmi talve koos lumetuiskude, krõbedate miinuskraadide ja jäälilledega akendel.
  • Saime esimesed kogemused oma aiamaa rajamisel ja hooldamisel.
  • Meil on oma pere jõulutraditsioon: jõuluvana ei too meile kinke tuppa, vaid käime neid ise õues küünlavalgel suure lagendiku peal oleva kuuse ümbert otsimas.
  • Teine traditsioon on minu sünnipäeva sidumine kevadiste talgutega. Oleme seda seni küll ainult ühe korra teinud, aga rohkem kevadeid meil siin veel olnud ei olegi.
  • Jaanipäeva tähistamine kodukootud simmaniga oli ka päris tore ettevõtmine, mida võiks korrata.
  • Saime peresse teise auto, mis oli minu tööle asumise peamiseks eelduseks, sest bussiliiklus siinkandis jätab kõvasti soovida. Ma ei kujutaks ka ette, kuidas ma muudmoodi lapsed lasteaeda saaksin kui Lauri tööl on.
  • Viire läks sügisel ja Kaur talvel kohalikku lasteaeda. Mõlemad tunduvad sealse elukorraldusega rahul olevat.
  • Kui Lauri läks juba suve alguses tööle, siis mina asusin kohaliku kogukonna teenistusse umbes kuu aega tagasi. Oleksin saanud juba sügisel alustada, aga Kaur oli siis veel liiga väike, et teda aeda või hoidu panna. Tegelikult kahtlesin veel jaanuariski, aga kohanemine sujus tal üllatava kergusega ja nüüd tundub meie praegune elukorraldus igati loogiline. Veidi hirmutav on ainult eesootav vegetatsiooniperiood, sest aega on nüüd näppupidi mullas istumiseks tunduvalt vähem kui eelmisel aastal, see-eest töid, mida aias teha tuleb, tundub olevat märksa rohkem.
Plaanid eesootavaks aastaks:
  • Uuendada maja küttesüsteemi.
  • Lammutada maha vanad lagunevad kuurid ja ehitada asemele uus ja korralik.
  • Panna lastele püsti mänguväljak.
  • Teha valmis aiaplaan ning hakata seda ellu viima.
  • Ideaalis peaks paigaldama ka uue vihmaveesüsteemi, sest vana lahkus koos eelmise katusega. Eks näis, kuidas ressursse jätkub.

Thursday, January 5, 2017

VESI!!!

3. jaanuaril tuldi meil lõpuks veetorusid ühendama. Kuna mingid jupid olid vahelt puudu ja see kapp, mida mõtlesime köögi kraanikausi alla panna, oli antud otstarbeks liiga väike, siis tuli ehitustiimil vahepeal Raplas poes käia. Kaks korda. Sest Märjamaa ehituspood otsustas olla pühadepuhkusel. Meile pakuti võimalust ka ise nt Tallinnasse minna endale köögitasapinda tellima, aga kuna praegu on meil igas mõttes tohutu ümberorganiseerumise periood ja igasuguseid asju graafikusse vahele pikkida pisut keeruline, siis tundus, et see variant oleks asja väga pikale venitanud. Seega andsin ehitajatele vaba voli minna ja osta ära suvaline kraanikausikapp, mis antud otstarbeks kõige paremini sobib. Nad leidsid kapi, mis oli juba kraanikausiga koos. Hind oli tal küll krõbedam kui arvestanud olime, aga kuna sellega ei olnud vaja midagi enamat ette võtta kui lihtsalt seina äärde panna ja ära ühendada, siis tundus mõistlikum tublisid töömehi mitte mingi järjekordse mitte-millestki-midagi-tegemise projektiga vaevata. Ilmselt on neil meie veemajanduse sisseseadmise tagasilöökidest enam-vähem sama palju kopp ees kui meil endil. Pealegi pikemas perspektiivis on see köögi veelahendus niikuinii ajutine. Igal juhul oli õhtuks ühendatud dušš, WC-pott (jehuu! enam ei pea pangede kaupa kaevust potiloputusvett tassima!), mõlemad kraanid ja nõudepesumasin. Ühendamata jäi veel pesumasin, sest selle tarbeks oli järjekordselt mingi jubin puudu ja aeg oli piisavalt hiline ja päev nii pikaks veninud, et uut ehituspoe retke poleks olnud otstarbekas ette võtta.
 Aega võttis, aga suutsime ära oodata - meil on LÕPUKS OMETI VESI MAJAS!
Võrratu tunne! :)

Olin juba unustanud, kui lihtne on nõusid pesta, kui kraanist tuleb sooja vett. Rääkimata nõudepesumasinas pesemisest. Üle pika aja võtsin selle aktsiooni vabatahtlikult ja ilma nurinata käsile. Võiks isegi öelda, et lausa rõõmuga :)
Ja dušš! Milline luksus! Kauril õnnestus olla esimene duši all käija. Nimelt oli ta harjunud (siis, kui vett veel sees ei olnud) dušisegistit lihtsalt huvi pärast kinni ja lahti keerama. Tema jahmatus oli suur kui ühel hetkel talle äkki dušist vett krae vahele voolama hakkas...
Lisaboonusena sai lõpuks paika ka välivalgustus. Algselt plaanisime seda liikumisanduriga, aga noh - rumalad nagu me oleme - suutsime jälle osta kaks asja, mis omavahel kokku ei sobi. Nimelt olime valinud sellise lambi, millele liikumisanduri ühendamiseks oleks tulnud klaasi sisse auk teha, aga sel juhul poleks see enam ilmastikukindel olnud. Seega jäi ilma andurita. Ja tegelikult nii vist ongi parem. Ei tolkne mingeid üleliigseid juhtmeid seina peal.
Täna - 5. jaanuaril ühendati ka pesumasin ära. Muuhulgas avastati, et boileril oli tehases ilmselt torude värvikombinatsioon vahetusse läinud, mis tingis selle, et torust, kust oleks pidanud tulema külm vesi, tuli soe ja vastupidi. Ehk siis vahepealsed kaks päeva oli meil vetsupotti ja nõudepesumasinasse kuuma vett voolanud... Kõike eelnevalt juhtunut arvesse võttes olekski maru igav olnud kui ehitajate tänane külaskäik oleks piirdunud ainult pesumasina ühendamisega...
Igal juhul jõudis meie väga mitmekesine ja viljakas koostöö selleks korraks edukalt lõpule ja kergendusohkega võib öelda: võttis aega mis ta võttis, aga - valmis sai!

Saturday, December 31, 2016

Lootus sureb viimasena

Kevadel oli meil ilus ja üldse mitte üleliia ebausutavana näiv unistus saada sügiseks vesi majja. Pärisime usinasti hinnapakkumisi, kirjutasime projekte, suhtlesime nii ehitajate kui ka vallaametnikega. Ehitustööd hakkasid suure hooga pihta. Esines küll väiksemaid ja suuremaid tagasilööke, aga asi edenes. Lõpuks augustis tehti ka positiivne toetusotsus meie vee- ja kanalisatsiooniprojektidele. Siis tundus, et kohe-kohe saabki kõik tehtud. Kuni selle hetkeni, mil veetorustiku paigaldajad avastasid, et meil polegi puurkaevu. Sellest šokist pidime kiiresti üle saama. Õnneks on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Puurkaevufirmaga rääkisime teineteisest alguses natuke mööda, või õigemini, eeldasime valesid asju. Nemad ilmselt eeldasid, et mina tean kõike ja mina eeldasin, et nad arvestavad sellega, et ma ei tea asjast eriti midagi. Sain esialgu aru, et nad ajavad ise kõik paberid ja asjad korda ja jäin ootama, millal kaevu puurima tullakse. Iga nädal muudkui helistasin ja küsisin, kui kaua sellega veel aega läheb. Iga kord vastati, et umbes paar nädalat veel. Kuni ükskord vastati, et umbes kuu aega veel. Siis sain natuke kurjaks ja ütlesin, et me oleme seda juttu juba rohkem kui kuu aega kuulanud. Selle peale võeti vaevaks asjasse süveneda ja teatati, et veel ei saagi tulla, sest meil pole veel projektigi ja seda ei tehta enne kui meil pole puurkaevu ehitusloa riigilõiv valda ära makstud ja maksekorraldus neile saadetud. Tore teada. Kui ma natuke kurja häält poleks teinud, ei teaks ma ilmselt siiamaani, et selliseid asju tarvis on. Igal juhul maksime ja saatsime vajalikud asjad ära ja jäime projekti ootama.
Möödus jälle kannatamatult palju aega kuni ühel ilusal päeval võeti minuga ühendust ja uuriti, kuhu me täpselt seda puurkaevu endale rajada tahame. Kogu infovahetus käis telefoni teel, mistõttu ma eriti ei imestanud, et kui projekt mulle lõpuks ülevaatamiseks saadeti, oli see kaev täiesti valesse kohta paigutatud. Eks ma siis helistasin tagasi ja selgitasin uuesti, millist kohta ma täpsemalt silmas pidasin. Ega muidu polekski ju nii väga vahet olnud, aga kuna veetrass oli juba maas, siis polnud nagu sügavat mõtet seda ümber vedama hakata.
Projekt sai lõpuks valmis ja siis saadeti see valda kooskõlastusele. Päris kaua kooskõlastati seda. Vahepeal oli ilm üsna talviseks kiskunud ja unistus kraanist tulevast soojast veest ei paistnud enam kuskilt otsast käegakatsutavana. Kui lõpuks jah-sõna ütleja haiguslehelt tööle tagasi pääses, läks projekt vallast edasi Keskkonnaametisse. Seal oli see umbes sama kaua veel. Oh seda õnne, kui lõpuks ehitusluba tuli! Selleks ajaks oli detsember juba käes ja esimene lumigi jõudnud ära sulada.
Helistasin siis uuesti puurkaevufirmasse ja sain veel ühe šoki. Nimelt ei jõudvat nad sel aastal meie juurde... Asja täpsustamise tulemusena selgus siiski, et see oli valeinfo ja nad olid mind kellegagi segamini ajanud. Igal juhul lõpuks oli see tähtis päev (7. detsember) käes ja puurimismasinad vurasid meie õuele.
Tänasin õnne, et ilm oli külmemaks läinud ja härmatis maas. See lubas oletada, et suured masinad ei äesta meie niigi ülesküntud ukseesist päris ära.
Puurimine võttis päris mitu tundi aega. Vett ja kruusa pritsis päris korralikult ja vahepeal ei saanudki ma päris hästi aru, kas see hall pilv, mis tiigi poole hõljus, oli kruusatolm või piisakesteks pihustunud vesi. Ilmselt oli nii üht kui ka teist.
Töö sai ühele poole alles päris pimedas. Masinad jäeti meile veel siiski õuele, sest majaesine kallak oli jääs ja nad väga ei kiirustanud oma suurte masinatega sealt alla uisutama. Niikuinii tahtsid nad pumba ööseks tööle jätta, et see kaevu puhtaks pumpaks ja hommikul oleks hea veeproove võtta.
Niisiis sai puurkaev tehtud. Meie järgmine mure oli see, et veetorud olid veetud vana kaevu juurde, seega olid nad pisut vales kohas. Võtsin uuesti ühendust torustiku paigaldajatega. Sain teada, et külma ilmaga nad ei saa tulla, sest torud on rabedad ja pole mõtet neid kiskuma hakata. Eks jäime siis sula ootama. Niipalju siis minu lootusest, et hoovi segi ei sõideta. Kui siis umbes nädalake enne jõule uuesti sulaks läks, helistasin uuesti. Nüüd oli uus mure: maa on liiga pehme. Lubasid siiski kohale tulla. Saabumine osutus siiski oodatust vaevalisemaks, sest veok vajus meie tee pealt välja ja samal päeval seda kätte saada ei õnnestunudki.
Mehed jätsid veoki sinnapaika ja läksid uue kopa järele. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli aeg juba päris hiline. Kraav sai siiski lahti kaevatud ja torud õigesse kohta paigutatud.
Järgmisel päeval aeti kraav uuesti kinni ja mingi ime läbi saadi ka veok sopa seest kätte. Meie hoovist ja teest ei olnud selleks ajaks küll enam midagi järel. Õnneks taipas kopamees masinate poolt sopa sisse veetud "kartulivaod" siiski ära siluda, niivõrd kuivõrd see võimalik oli.
Minu suureks üllatuseks ei pannud mehed hüdrofoori paika. Kui selle kohta aru pärisin, siis vastati, et nemad sisetöid ei tee ja hüdrofoor on hoopis eraldi asi - nemad tõid selle ainult kohale ja panid kokku, aga ei paigalda. Kuna hinnapakkumises oli kirjas hüdrofooriga pump ja pumba paigaldamine, siis minu loogika järgi oleks see küll pidanud nende töö olema. Kui ma seda neile ütlesin, siis sain vastuseks, et ma olen esimene inimene, kes sellest aru ei saa, et see on hoopis teine asi. Vaidlesime veel natuke, aga tulemust ei miskit. Lõpuks lõin käega, sest nägin, et sealt nagunii midagi mõistlikku ei tule. Õnneks on mul käepärast head inimesed, kes oma graafikusse lisatöid on nõus võtma. Oma lolluse eest (et ei lugenud kolmerealisest hinnapakkumisest välja, mis täpselt tööde hinnas sisaldub ja mis mitte) pean muidugi juurde maksma, aga ma olen varsti vist nõus ükskõik mida tegema, et see vesi ükskord sisse saaks... Nüüd on igatahes selge, et selle aastanumbri sees seda ei juhtu. Ausaltöeldes olen juba loobunud lootmast mingitele kindlatele kuupäevadele, millal see vesi meil kraanist voolama võiks hakata. Loodan lihtsalt, et ühel ilusal päeval see juhtub...
Kogu eelneva jutu peale võiks ju küsida, miks ma siia maale siis üldse kolisin kui vee kaevust toomine nii kontimurdev on. Ei ole kontimurdev. Ämbriga kaevul käimises on isegi oma võlu ja see on jälle üks nendest asjadest, mis muutub pöördumatult kui need majasisesed ühendused lõpuks tehtud saavad ja vesi kraanist voolama hakkab. Kui ma siia kolisin, siis arvestasin sellega, et pean vett kaevust tooma ja see ei olnud ja põhimõtteliselt ei ole ka praegu minu jaoks probleem. See oli meie pere teadlik valik. Väljakannatamatuks teeb olukorra hoopis asjaolu, et kogu see veevärgiga seotud asjaajamine ja ka protsess ise on nii naeruväärselt pikale veninud. Kui ikka päevast päeva mõtled, et no nüüd järgmise nädala jooksul peaks see asi küll korda saama ja lõpuks ometi saab kodus duši all käia ja nõusid nõudepesumasinas pesta - ja siis ilmneb järjest riburadapidi igasuguseid asjaolusid, mis seda juba nii käegakatsutavat asja muudkui edasi lükkavad - siis lõpuks saab ju ka kõige kannatlikumal inimesel kannatus otsa.

Thursday, December 15, 2016

Esik

Eelmises postituses millegipärast unustasin esikust kirjutada. Igal juhul on see ka nüüd täitsa korralik, ainult et hetkel veel üsna tühi.
Seal seinas, kus varem oli laud toolidega, on nüüd sissepääs (ja dušinurk, mis jääb parempoolse seina taha).

Sellest krohvitud seinast oli mul alguses tegelikult teistsugune nägemus (umbes midagi sellist), aga kuidagi vist rääkisime töö teostajaga teineteisest mööda. Natuke jama, et need mummud takistavad suuremate asjade normaalset seina külge kinnitamist (nt nagi või peegel). Aga igal juhul praegu on nii.

Selles seinas, kus enne oli sissepääs, on nüüd aken.

 Miskipärast väga poolik pilt aknast... paremat ei leidnud. Ja köögiuks on ka välja vahetatud.
Selle pildi pealt paistab ka keldriluugi uus asukoht. Eelmine oli umbes selles kohas, kus praegu on WC-pott.

Nüüd oleks esikusse vaja korralikku riidenagi. Algselt mõlkus mõttes midagi suuremat, aga kuna nende mummude vahele ei saa väga suurt asja seina panna, siis see mõte vist jääb ära. Nüüd ma ei suuda otsustada, kas peaks mummude vahele paigutama väiksemaid nagikonkse või otsustama hoopis jala peal seisva variandi kasuks. Veel oleks tarvis mingit mõistlikku kohta/ süsteemi jalanõude hoiustamiseks, aga see on ka keeruline, sest ma ei ole veel leidnud ühtki jalatsikappi, mis mulle meeldiks. Põhimõtteliselt võiks ju mingi pealeistutav asi ka olla, aga nendel üldjuhul pole sellist kohta, kuhu oleks mugav terve pere ühe hooaja erinevaid jalanõusid panna. Lisaks veel see, et me tassime jalanõudega pidevalt üsna suurtes kogustes soppa sisse (või talvel lund), sõltumata sellest, kui hoolega me ukse taga seda pori ja lund saabaste küljest lahti peksame. Seega võiks lahendus olla niisugune, mis ka selle probleemi lahendaks. Ja no siis peaks see veel ülejäänud esikuga kokku sobima ja minu kiiksudega ka... Ühesõnaga, sellist asja ilmselt pole veel leiutatud. Aga kuna me päris umbropsu ei taha ka asju kokku osta, siis neid asju meil esikus lihtsalt veel ei olegi.
Ahjaa, peegel. Esialgu meeldis mulle mõte suurest servamata lauast raamiga peeglist selles krohvitud seinas. Aga noh, need mummud... Nüüd on mulle tohutult meeldima hakanud jala peal seisvad peeglid, aga kuna meil esik on suhteliselt kitsas, siis tõenäoliselt selline variant meile ka ära ei mahu. Eks näis, ma pole veel lootust kaotanud. Ega ole tegelikult väga palju mahti saanud kusagil ringi kolamas ja ideid kogumas ka käia. Aga eks iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Peaasi, et tuleb selline, mis meeldib ja sobib :)